kiil

Ausammas Eesti sekondhändile

2007-08-01T17:04:00.000+03:00

Pibo "Eesti sport", punane vakstust raadiokott ja lillelised Doc Martensid - need mu sõbrad kolmekesi.

Kiirmood tapab sekondhändi

2007-08-01T16:55:00.000+03:00

Mul oli väegade hea meel, et Barbi Pilvre palus mul ühel mu lemmikteemadest kirjutada (EE 23.07.07):

Minust sai sekondhändlane tänu oma Tartu kunstnikest sõbrannadele 90ndate aastate keskel. Neil olid lahedad ja originaalsed riided. Nad kinkisid mulle lillelised sekondhänd Doc Martensid ja juhatasid mu tagasihoidlikes puumajades asuvatesse kullakaevandustesse. Aja jooksul on mu riidekapp täitunud hea ja paremaga, nagu näiteks üks mu ustavamaid kaaslasi, Tartust ostetud 10-kroonine uskumatu mahutavusega punane raadiokott või mõni aasta tagasi Balti jaama turult saadud pibo „Eesti sport“, millega kärab käia igal talvel. Olen väisanud sekkareid ka muil mail, kuid ei paremat pole kuskil maal, kui ikka meie omal Eestimaal.

Sekondhändlaseks oli kerge hakata: ikka lähed ju osteskelema, kesklinna tossu ja müra asemel kenasse agulimiljöösse, ning paljutõotava riidetüki väljasikutamine rõivakuhja alt tõstab adrenaliinitaset palju enam kui poekspertide poolt välja arvutatud kohast selle korvi kukutamine. Kui veab, saad originaalse ja kvaliteetse asja, ning enamasti ühe konkreetse nulliga lõppeva hinnanumbri eest. Nii et taaskasutus oma parimas vormis pakub suisa superšoppamist, eri aastakäikude disainerrõivaste üksikeksemplaride hüperallahindlust. Seda ei juhtu uute riiete poes mitte kunagi.

Ja see pole veel kõik – sekondhänd riiete peal leiad sõnumeid, mida ükski siinmail tootev või müüv rõivafirma edastada ei julgeks – uuel poesärgil on mingi ähmane Forever Replay 1880 Anno Domini, aga mu saaremaise mehe T-särgil on 50ndate reklaamfoto õnnelikust perest ja juures tekst 'They're happy, because they eat lard' (Nad on õnnelikud, sest nad söövad pekki). Tartu Kaubamajal rippus paar aastat tagasi mitmeti tõlgendatav plakat 'White power', aga mu mees käib särgiga 'I'm proud to be a Pakistani'. Kvaliteedist rääkimata, sest tänapäeva kiirmood, mis peaks massidele taskukohaseim olema, on tehtud pärast paari kandmiskorda lagunemiseks, et sundida sind uuesti rahakotti kergendama. Võta või jäta, sekondhänd evib lausa demokraatia tunnuseid: kõigile kättesaadavus, suur valikuvabadus, kultuuride ja sõnumite mitmekesisus ning kvaliteet.

Aga panite tähele, ökomeelsust selles loetelus polnud. Teadlikult. Ökomeelsus pole kunagi olnud peamine põhjus, miks ma sekondhändi lähen. Ja kui keegi ütleb, et ta käib sekondhändis puhtalt ökomeelsusest, siis ma ei usu. Asja iva on ikka lahedate ja odavate riiete ostmine, ökomeelsus on pigem lisa-plusspunkt, mis kauba peale kaasa tuleb. Tõelist, teadlikku ökomeelsust praktiseerivad need, kes väljuvad võitjana igapäevasest visast võitlusest harjumuse ja mugavusega: pesevad hambaid topsi veega ja nõusid kausi veega, ei kasta suvilas põhjaveega voolikust tundide viisi muru.

Kas Eesti sekondhändluses omandaks ökomeelsus kunagi kaalukama, lausa otsustava rolli? Pähe torkab kaks stsenaariumi:

Esimene stsenaarium on hinnatõus. Selge on see, et sekondhänd õitseb Eestis nii laialdase nähtusena ligi 15 aastat peamiselt Eesti vaesuse tõttu. Samas, kiirmoe firmad pigistavad hindade langetamise huvides üha rohkem kolmanda maailma tootjaid ning sekkarid tõstavad suure populaarsuse tõttu hindu. Kui sekkari hinnad on uute rõivaste poodide allahindluskampaaniatega juba üsna lähedased, siis jah, hakkab määrama sekondhändi eelistamisel suuremat rolli teadlik ökomeelsus. Kuigi sekkari eeliseks jääb alati muidugi see, et kõiki asju on üks ja stiililine skaala on laiem.

Teise stsenaariumi nimi võiks olla „Sekondhändi viimnepäev“. Kiirmoe-strateegia populaarsus rõivatootjate seas üha kasvab ja kiirrõivad, alustades juba kangast, on tehtud ainult üht hooaega vastu pidama. Järelikult võib ühel koledal päeval juhtuda see, et kvaliteetsed ja vastupidavad riided saavad lihtsalt otsa. Ja siis lõpeb ka sekondhändlus, üldse igasugune riiete ringlemine ja taaskasutamine.

Kui teine stsenaarium tõlkida ümber ökokeelde, siis kiirmoe võidukäik toob kaasa kvaliteetsete ja vastupidavate riiete muutumise taastumatuks ressursiks nagu näiteks see sama ülal mainitud põhjavesi, meie parim joogivesi, mille varud maapõue sügavamates kihtides on ammenduvad. Kui see tundub liiga julge võrldus, siis mõelgem nii: inimese esmavajadused on toit, jook, peavari ja kehakate. Toit peab olema reostamata ja joogivesi puhas ning peavarju ei ehita siinmail keegi paariks magamiskorraks. Võib-olla peaks inimese õigus kehakatte vastupidavusele olema sama põhiline kui õigus joogivee puhtusele?

Hinnasilt - trüki välja ja kleebi poes tootele

2007-06-29T00:50:00.001+03:00

Kunst ja kodanikualgatus reklaami ja tarbimise vastu

2007-06-29T00:39:00.000+03:00

Siin EPLi versioon minu all toodud originaalartiklist: Partisanid otsivad uusi võtteid laiutava reklaami vastu

New York Times kirjutas hiljuti Ameerika kunstnikust Steve Lambertist, kes töötab välja veebibrauseri Firefox laiendust nimega AddArt, mis asendab reklaambännerid kaasaegse kunstiga. Kui tavaline reklaamiblokeerija jätab bännerite asemele valged kastid, siis Lamberti versioon muudab uudiste lugemise samas ka külaskäiguks kunstigaleriisse, mis on tasuta kättesaadav kõigile.

Lambertil on ka teine ettevõtmine, AntiAdvertisingAgency, mis tavalisest reklaamiagentuurist erinevalt pole kasumit teeniv ettevõtmine. AAA kasutab reklaami keelt, neid samu efektiivseid võtteid ja meetodeid, mida reklaamitegijadki, kuid selleks, et seada küsimärgi alla avalikus ruumis elutseva reklaami eesmärgid ja mõju. Avalikus ruumis oskab inimene reklaami oodata ja vähe tähelepanu pälvib nii kommerts- kui sotsiaalreklaam. Seetõttu kasutavad kommertsreklaami tegijad geriljaturunduse võtteid ehk otsivad uusi, nö ebareklaamilikke kanaleid oma sõnumi edastamiseks. AAA arvab selle kohta oma kodulehel nii: „Avalikkuse pikaajaline immutamine kommertssõnumitega on muutnud vaikimisi reegliks selle, et reklaamil on õigus omada, okupeerida ja ohjata iga sentimeetrit saadaolevast ruumist. Meie tööde eesmärk on denormaliseerida avalikus ruumis esinevat reklaami ning tõsta avalikkuse teadlikkust oma võimest ja võimust anda panus demokraatlikuma välikeskkonna tekkesse."

AAA üks värskemaid projekte on PeopleProducts123, mille eesmärk on teha poes müüdavatele toodetele uued sildid, mis räägivad tõelised lood neid tooteid valmistavatest töölistest. Igaüks saab sildi internetist alla laadida, välja trükkida ning vastavale tootele poes salamahti juurde sokutada või külge kleepida. Inglise keeles on sellise tegevuse nimi shopdropping (poodi sokutamine), mis on vastand shoplifting'ule (poest hõlma alla ajamine). Pood on kants, kus peaks olema kindlustatud ainult tarbija ja toote kahekõne, nii et ka PeopleProducts123 on partisani(anti)reklaam.

Mu õpilased Tartu Kunstikooli kujunduseriala kolmandalt kursuselt said inspiratsiooni AAA algatusest ning tegid reklaami- ja tarbimiskriitilisi kleepse Eesti toodetele. Marko Ala tehtud hinnasildi saab igaüks Tartu Kunstikooli veebilehelt kleepsupaberile välja trükkida ja sokutada poes tootele. Tooted on kauplustes niigi mitmekordselt hinnasilte täis, millest üks kuulutab teisest odavamat hinda, nii et üks lisasilt ei riku neid. Sisu aga vastab igati meie JOKKe armastava riigi tarbijakaitseseaduses toodud tarbija õigusele saada teavet: „Tarbijal on õigus saada pakutava kauba või teenuse ohutuse, samuti oma tervise, vara ja majandushuvide kaitse seisukohalt vajalikku teavet". Nii et tarbijakaitse peaks ainult rõõmustama, et julged kodanikud neile appi tulevad.

Vaat nii arvan ma.

Ja julged kodanikud, A4 lehele paigutatud hinnasildid saab välja trükkida Tartu Kunstikooli lehelt.

Uuskasutus, uuskasutuskeskus ja UK Sisustus. Mida need tähendavad?

2007-05-25T10:53:00.000+03:00

Ilmus 25.mai Päevalehes, aga toimetaja tegi ise ümber, mulle mainimata: kliki siin

All on siis originaalversioon:

Uue asja kasutamist? Uuskasutuskeskus on siis keskus, kus kasutatakse uusi asju? UK on teadagi United Kingdom, millest meile tuttavaimad jalgpall ja purjus poissmehed. UK Sisustus on järelikult inglise mööblipood. Ei ole. Tegu on hoopis endise Taaskasutuskeskusega. Mis oli sõnal 'taas' viga? Ei muud, kui et taaskasutus pole veel nii loomulikuks elu osaks saanud, kui kunagi oli tühja pudeli taarapunkti viimine. Kas selleks, et inimesed hakkaksid taaskasutama, tuleb muuta poe silti? Et siis nagu ei saakski aru, kus käisin ja mida tegelikult tegin, kui UK Sisustuses käisin? Võib-olla hakkavad seal nüüd tõesti käima need, kes enne häbenesid kasutatud asja ostmist. Aga kas sellest on kasu taaskasutuse kui mõtte- ja teguviisi levikule? Viimane oli ju Taaskasutuskeskuse põhieesmärk, mitte niivõrd MTÜ reklaamimine. Ja ega sõna 'taaskasutus' meie keelest kuhugile ei kao, ainult et Uuskasutuskeskus, UK Sisustusest rääkimata, on oma sidet sellega tublisti hägustanud. Eestis on paar taaskasutusega tegelevat organisatsiooni, kes püüavad selle mõtteviisi normaalsust ja elutervust propageerida. Eestis on sadu sisustuspoode, mis peavad end raske raha eest reklaamima, et teiste seas silma paista ja ots otsaga kokku tulla. UK Sisustus kuulub nime järgi viimaste hulka. Ja on lisaks inimestel pea sassi ajanud ja nime muutusele asjatult raha raisanud. Loodetavasti ei muuda näiteks Tartu Ülikool oma nime LE Hariduseks, pikalt siis Lõuna-Eesti Haridus või lausa Lõbus Eesti Haridus, kuidas soovite, et õppimise imagot tõsta.

+ ja -

2007-04-30T18:14:00.000+03:00

+ on see, et viimane protestiaktsioon Pronksmehe kaitseks oli juba päris tubli: interneti ja mobiilide abil lepiti kokku, et tuututame kõik autosignaale kesklinnas. Vägivallatu ja tähelepanu äratav.
- on see, et Eesti on juriidilise korrektsuse, ikka selle va JOKKi esiriik. Kui on vaja venelasi peksta, siis võtame huvilised abipolitseinikeks. Siis on kõik korras. Vähemalt nii tundub see. Sest kuidas teevad lugupeetud värbajad vahet, milline mees tahab tõesti rahvamalevlane olla ja millisel lihtsalt rusikad sügelevad? Pärast on ju juba hilja, kui ta on kellegi vaeseomaks kolkinud.

26. aprill

2007-04-27T14:58:00.000+03:00

26. aprill läheb siis ajalukku päevana, mil Eesti näitas oma tõelist palet, et demokraatliku riigi vabadused on reserveeritud ainult põhirahvusele, teised saavad neid nii palju, kui meie lubame ja kus meile sobib. Kui meie pakutu ei sobi, lahendame asja kindlalt ja konkreetselt jõuga. Nii et üldistest inimõigustest, usu- ja sõnavabadusest, mis peaks olema garanteeritud kõigile, mingit juttu pole.

Pronksmehe teisaldamise ainus käegakatsutav tulemus, millega hakkame kokku puutuma iga päev, on venelaste vaenuaktid, nii passiivsed kui aktiivsed, nii vaimsed ja füüsilised, eestlaste vastu. Ja seda kõigi eestlaste vastu, vahet tegemata, nii kodumaal kui Venemaal. Öösel saab tänaval peksa nii selle eestlase laps, kes oli kuju teisaldamise vastu; 'fashist' sisistatakse sellele eestlasele, kes pooldas kuju teisaldamist, ja keeldutakse suhtlemast sellega, kes ei arvanud midagi. Valitsus tegi otsuse ja teo, aga meie, tavalised inimesed, saame oma kaela need tagajärjed. See võis olla, ja tõenäoliselt oligi teadlik taktika, et politsei ei teinud midagi linnas laamendajate vastu, vaid oli passiivne – siis saab kogu loo serveerida selles valguses, et mitte eestlased polnud aktiivsed tegutsejad, kes kuju ära viisid, vaid venelased ise algatasid kogu asja, ja et Pronksmehe kaitsjad ja üldse kõik venelased ongi laamendajad, kotivargad, põletajad. Ja eestlased, kes kannatasid, on nüüd muidugi põhjusega venelaste peale vihased. Nii on valitsuse tegu samas teadlik samm rahvustevahelise vaenu õhutamiseks.

Meie president nimetas neid inimesi kurjategijateks, rüüstajateks, röövijateks. Aga see on kontekstist välja rebimine, keerulise probleemi taandamine lihtsale, silmaga nähtavale. Igasugune protest läheb mingil hetkel ülekäte, laamendamiseks. (Ainult eestlased ise on vist võimelised protestima nii, et ümisetakse laulu käest kinni, teistel kipub ikka kops üle maksa minema). Selge on see, et vanamemm, kes isetehtud plakatiga kuju juures vehkis, ei läinud öösel laamendama. Aga teda ühendab laamendajaga üks lugu, üks arusaam, üks uskumus, mis on suur osa tema identiteedist - et Teine maailmasõda tähendas eelkõige või ainult punaarmee vabastuskäiku, vanamemm on tulnud siia koos selle sõjaväega, talle on 50 aastat ametlik retoorika nii kinnitanud ja ta on selle uskumuse andnud edasi oma lapsele lapselapsele.

Esimest korda tunnen, et hakkan kartma venelasi, ei julge enam minna kas või venelaste söögikohta sööma, Venemaale reisimisest rääkimata. Ja isegi siis on halb tunne, kui vene mutike keskturul, kes muidu mu lahke jutu ja viisakusvormelitega üle külvab, jääb nüüd napisõnaliseks ja pöörab pilgu ära. Ja mis neist, vaatavad või ei vaata halva pilguga, mul endal on nüüdsest paha ja piinlik neile otsa vaadata! Ja see on veel väike asi. Kui meie viisime nende kuju ära, siis, ma tõesti kardan, hakkavad kohalikud venelased korraldama nüüd terrorismiakte. Jah, kuju äraviimisega saime endale oma potentsiaalsed terroristid. Pomm Viru keskuses, kardan tõesti.

Kui nüüd keegi vastaks, et turvalisuse tagab Eesti riigis politsei, siis ma ei taha tunda end turvalisena politsei kaitse tõttu, vaid selle tõttu, et venelaste suhtumine minusse kui eestlasse on normaalne ja et nad tunnevad end ise normaalselt, täisväärtuslike kodanikena, kellel on kõik demokraatliku riigi õigused. Et nad ei tunneks and ahistatute ja alandatutena, mis leiab väljenduse vihkamises ja vägivallas.

Pronksmehega on JOKK

2007-04-25T22:28:00.000+03:00

Et oleks öeldud: ma ei poolda Pronksmehe teisaldamist. Teisaldamine näitab, et Eesti valitsusele on integratsioon tühi sõnakõlks, nagu ka usu- ja sõnavabadus, tolerants ja humaansus takkaotsa. Sest mille muu alla see Pronksmehe ikka käib, see vägivaldne ja mehaaniline teise konteksti ümber tõstmine elik sõjahaudade teema äkiline tõstatamine on tõsise ja keerulise probleemi JOKK'i kasti surumine. Probleem pole mitte selles, et venelastel on Pronksmees, vaid selles, et eestlastel pole oma mälestussammast, et meie versioon ajaloost pole piisavalt selge ei siinsetele venelastele ega teistele idas ja läänes. Meie suurim oht ei ole mitte kohalikud venelased, vaid meie oma loll valitsus.
Seis on nii hull, et tegelikult oleks tulnud korraldada eestlaste protest Pronksmehe juures usu-, sõnavabaduse, tolerantsi ja humaansuse poolt ning valitsuse vastu ja kuju teisaldamise vastu. Nüüd käriseb lõhe eestlaste ja venelaste vahel veel suuremaks, venelased hakkavad eestlastele öösiti tänaval peksa andma jms vaenutegevus ja halvakspanu välismaal. Ja eriti kurb on see, et kõike seda (Pronksmehe äraviimist)on legitimeerinud meie eetikaprofessor Sutrop, kes juba ammu kirjutas, et Pronksmehe ümber tõstavad pead 'okupatsioonijõud' ja nüüd on Aaviksoo saanud selle JOKKi elluviijaks. Õnneks võtsid vähemalt TLÜ õppejõud sõna.

Coca-Cola tähendab hiina keeles...

2007-01-08T15:53:00.000+02:00

..hammusta vahast kullest:) Et konsumeeri vahast voolitud konnakullest siis. Ja slõuganist saab 'Aalati hauka vaahast kull-eest' või 'Vahast kullese hammustamine on see!'

Millal on õllejoomine protest? (ÄP 31.10.06)

2006-10-31T12:57:00.000+02:00

Tartu Õlletehase uue õlle lansseerimiskampaania paneb küsima, miks me siis õieti tarbimine. Toidukaupu mõistagi selleks, et kõhtu täita. Aga mitte ainult. Inimene on juba loomult sümboolset kommunikatsiooni praktiseeriv loom, nii et midagi kõrist alla kallates või nahka pistes me teeme enamasti sama-aegselt ka midagi muud. Me näitame teistele. Kui tarbitav juhtub olema mitu tuhat krooni maksev vein või pöidlaotsa suurune trühvel, siis demonstreerime teistele oma rahakoti paksust. Kui paneme korvi tavalise toote asemel ökotoote, siis oma muret keskkonna pärast. Kui teeme sisseostud hüpersupermarketi asemel nurgapealsest pisipoest, siis toetame väikeettevõtlust ja elu säilimist linnatänavail. Näete, hakkamegi juba Maslow hierarhia alamalt astmelt jõudma teadliku ja vastutustundliku kodanikuni. Ja seda kõigest tarbimise redelil.

Kuid enamasti ei kõneta reklaam inimest ühiskondlik-poliitilise indiviidi, kodanikuna, ega oota temalt muud tegu kui rahakotiraudade avamist, et selle sisu tootjale kasumit tooks. Miks? Sest äri on äri ja tarbimine igaühe eraasi. Kuid seda va eraelu käiatakse reklaamis niigi juba iga päev, pesupulbrilumi muudkui sajab ja valged tiivad lendlevad. Samas toimuvad tõeliselt kuumad sündmused hoopis kohalikus poliitikaelus. Äri ja poliitika ristsugutis, must lammas nimega Kohuke on juba ilmavalgust näinud, kuid tõeline mihklipäev talle ei koitnudki. Sest kõik oli juriidiliselt korrektne. Mida on vaja, mida rahvas ootab? Punast rusikat, mis raksab jõuliselt muust meediamürast läbi ja räägib lõpuks ometi õiget juttu.

Aga mitte midagi ei juhtu. Miks pole A.Le Coqi uuel õllel mitte midagi pistmist tõelise protestiga nõmeduse, rumaluse, silmakirjalikkuse ja topeltmoraali vastu? Või pöörame küsimuse ümber, millal siis oleks Cuba protestiõlu? Kui Tartu Õlletehas annaks iga ostetud Cuba pealt mingi summa kodanikeühendustele. Kui seda toodaks (ilma "revolutsioonilise" reklaamikontseptsioonita) väike pruulikoda kuskil Eesti nurgas ning seega oleks teadliku jooja valik samas ka protest suurtootjate monopoli vastu. Siis tähendaks Cuba tarbimine enamat kui ainult ostetud pudeli sisu kõrist alla kallamist.

Cuba reklaam hüüab: "Lõpp idiootsusele, omakasule, ükskõiksusele ja hoolimatusele!" Tegelik tegu on aga vastupidine: kui õlletehas tõesti arvab, et nii saabki ühiskondlikku aktiivsust tõsta, siis ta just nimelt peabki oma tarbijat idioodiks ning on ise silmakirjalikkuse ja topeltmoraali võrdkuju. Muide, sõnal 'idioot' on seos ühiskondliku aktiivsusega täiesti olemas. See tuleb vanakreekakeelsest sõnast idiotes, mis tähendab eraisikut, kes oleks võinud polise asjades osaleda, kuid ei teinud seda. Küllap laskis ta selle asemel kesvamärjukesel hea maitsta.

PS Muide, nii palju kui ma tänase ÄP netiversioonist nägin, on ÄP ilma minuga konsulteerimata muutnud artikli pealkirja ja sellega ka mõtet. Ning esitanud Tartu Õlletehase direktorile Tarmo Noobile küsimuse võrdluse põhjal, mida mina oma artiklis ei too.

Dokfilm Rüütlist...

2006-09-20T00:15:00.000+03:00

...oli täiesti mõttetu. See ei väärikski dokfilmi nime, tegu oli lihtsalt montaazhiga, mis midagi uut ei öelnud, midagi ei seletanud ega uuest vaatenurgast tõlgendanud.

PS Viimasel ajal pole mul üldse olnud aega kirjutada, 7-kuuse kõrvalt ei jää selleks aega.

Limpast

2006-04-03T23:18:00.000+03:00

Täna küsis Kuku mult kommentaari teemal lapsed ja reklaam. Põhjus selles, et lapsed hindasid aasta parimaks raamatuks Andrus Kivirähki kirjutatud Limpa lood, mis valmisid Tartu Õlletehase limonaadi reklaamikampaania osana.

Arvasin järgmist:
1) Üks punkt, millest lähtudes hinnangut anda, võiks olla see, kui palju on lugudes otsest tootepromo. Kui vähe ja delikaatselt, võiks ju piirduda sellega, et tore kui Tartu Õlletehas toetab kirjanikku ja lastekultuuri ning sündis tore raamat, mis lapsi lugema suunab ja neile meeldib.
2) Aga ikkagi võiks analüüsiga edasi minna, eriti sel juhul, kui lugudes on tootepromo palju. Võiks küsida, kas see on oluline, kust meie laste mõttemaailma tegelased tulevad? Kas sel on vahet, kas enne oli raamat ja siis kampaania (Winnie Puhh) või vastupidi, nagu Limpa puhul? Ning kuidas mõjutab see laste mõttemaailma ja käitumismallide kujunemist, kui lugu seostub reaalse toote tarbimisega? Lapsed on turunduses suhteliselt äsja avastatud sihtgrupp, nii et selgeid ja üheseid vastuseid neile küsimustele veel pole. Küll aga saab igaüks meist, täiskasvanuist, lapsevanemaist (sh ka Tartu Õlletehase turundusinimesed, juhid, kirjanik), kes me oleme kasvanud lugedes nt Dumas' musketäride lugusid ja saanud neist kaasa põhimõtte, et sõpra tuleb hädas aidata, esitada endale küsimuse, kuidas meeldiks meile see, kui meie laps arvab, et aidata tuleb ainult neid sõpru, kes joovad Limpa limonaadi või kes ei võta mereröövli mängu kaasa seda last, kes ei joo Limpat? Või üldisemalt, kui suure osa tahame me lapsevanematena kulutada oma lastega veedatud ajast sellele, et selgitada neile reklaam-, tarbimis- ja rahamaailma reegleid ja telgitaguseid? Äkki oleks siin abi reklaami regulatsioonist ja rohkem aega jääks niisama mängimiseks? (Muide, ma ei arva, et väide, et lapsed näevad reklaami niikuinii kõikjal, oleks argument reklaami reguleerimise vastu. Vastupidi. Piirangud, näiteks igasuguse reklaami keelamine kuni 14-aastastele lastele, vähendaks kindlasti vanemate selgitustöö koormat ning jätaks rohkem aega puhkamiseks ja mängimiseks.)

Kelleks sind, reklaamitarbija, peetakse? (EPL, 8.märts)

2006-04-03T22:51:00.000+03:00

Alguses on Turg. Tootja loeb sinusugused üle ja valib rahakoti paksuse järgi parimad välja. Eesti on oma väiksuse tõttu praktiliselt üks sihtgrupp. Et sulle oma toote positiivseid külgi kuulutada, sellele hing sisse puhuda ja sinu igapäevasesse tarbimismaailma tuua, läheb vaja Sõna ja selleks seab tootja sammud Reklaamitegija juurde, et osta tema toodet – loovust. Kuigi reklaamitegijad peavad end loova töö tegijateks ja jagavad üksteisele auhindu loovuse eest, eelistavad nad avalikes sõnavõttudes nimetada oma tegevust pigem maailma peegeldamiseks kui selle konstrueerimiseks.

Teisisõnu: reklaamid räägivad reklaamitegijate arvates tootest nii nagu see on ja pakuvad tarbijale seda, mida ta vajab.

Kuid oma funktsioonilt on reklaamikeel eelkõige veenmiskeel, eelistades pigem sõnade mitmetähenduslikkust ja emotsionaalsust, lugudes personaalsust ja konkreetsust. Seetõttu kõnetab reklaam sageli oma lugejat sõbramehelikus keeles ning isikliku elu teemade kaudu – tervis, seks, vanus, hügieen, toitumisharjumused, inimsuhted. Reklaam püüab sulle öelda, millises maailmas sa elad ja kes sa oled: mees nagu muiste, kes hindab baari- või paarisuhet, ebatervislikult süüa uhav neiu (millegipärast ohustab liigne magusatarbimine eeskätt tütarlapsi, nagu hiljutise sotsiaalrekaami visuaalsest küljest võib välja lugeda) või ainult ühte k-tähega algavat sõna teadev piimatoodete tarbija.

“Sinu lähedal. Sinuga koos”

Iga reklaam pakub lugejale tootega kaasa identiteete, millega samastuda, mingi positsiooni, justkui mätta, mille otsast maailma vaadata, kuulata, lugeda. Levinud võtteks selle positsiooni etteandmisel on, kui reklaamtekst nimetab tarbijat asesõnaga “sina”. “Kaitse end külma eest! Maitse parimat kvaliteeti tasuta. Sa oled see, mida sööd. Sinu hingega asjad. Istu sisse, kinnita rihmad ja naudi. Meie günekoloog jälgib sind 24 tundi. Sinu lähedal. Sinuga koos.”

Värskeim ja juba kriitikat pälvinud näide on haigekassa telereklaam, mis pöördus teksti lugeja kui ebatervislikult toituva ülekaalulise indiviidi poole. Samas, kõik tüsedad ei pruugi omaks võtta reklaamteksti pakutud identiteeti, nad on rõõmsad ja oma tüsedusega rahul. Teine puudutatud osapool võib olla tüsedad, kelle ülekaalulisus on tingitud näiteks haigusest. Siin põrkubki reklaamižanrile sageli iseloomulik lihtsustatud käsitlus kokku kontekstide ja lugejatega, mille ja kellega reklaamitegijad ei osanud arvestada.

Reklaamist saab reklaamitegijast osalt sõltumatu nähtus reklaami materiaalse loomise protsessis foto, joonistuse, sõnade abil, mida lugeja omakorda tõlgendab vastavalt oma ootustele, teadmistele, arusaamadele, väärtushinnangutele, huumorisoonele. Seetõttu ei saa reklaamitegijad ette määrata reklaami tähendusi – need sõltuvad reklaami tarbimise ehk lugemise kontekstist. Kontekst pole pelgalt taust, mingi staatiline kogum ideaale ja väärtusi, vaid pigem lugeja käsutuses olevad sotsiokultuurilised ressursid: keel, teadmised, arusaamad reaalsusest, väärtused ja uskumused.

Nagu kahe hea sõbra vestlus

Tähendused ja nauding, mida lugejad tekstidest saavad, on suures osas määratud nende kontekstide poolt, milles tekstid ringlevad ja milles neid tarbitakse. Reklaamija saab vältida konflikte, kui suudab ette näha ja arvestada kontekstidega, milles teksti tegelikult tarbitakse. Hea reklaami lugemine võiks sarnaneda kahe hea sõbra vestlusega, kus kõike ei pea välja ütlema, mõistmiseks piisab mõnest vaimukast vihjest ja saab mõnusat nalja. Tunne, et teda ei alahinnata, vaid peetakse võrdseks partneriks, on lugejale ehk olulisemgi kui suhestumine pakutud positsiooni ja identiteediga.

Selliseid reklaame on Eestis juba tehtud ka, esimesena meenub paari aasta tagune Elisa “Kõige ilusam leviala”, mida vaadates tundus, et kuskilt ei võeta tükki ära, vastupidi, seda vaadates tekkis igapäevasele reklaamitarbimise tunnetusskaalale pea võõras heldimus, lausa liigutus. Või siis eneseirooniline, reklaamitegemise konventsioone ja kulukust pilav Diili lansseerimiskampaania. Või “Nukitsamehe” mälestuse paistel “õitsele puhkev” Talleggi kanaviiner.

Üks reklaamitegemise käsitusi on ka see, et sind, reklaamitarbijat, ei peeta kellekski, tegelikult huvitab reklaamitegijat ainult reklaamiandja, kes talle raha maksab. Tarbija veenmisest olulisem on reklaamiandja veenmine kulukat kampaaniat tellima: “Meie oleme ühes paadis, meie teeme koos lahedat reklaami.” Ning kui kampaaniaga midagi viltu läheb, siis tuleb veenda teda selles, et saime palju tähelepanu, meedia ülesanne ongi mulli puhuda ja kokkuvõttes tegime õiget asja, ning anda selle kinnituseks reklaamiandjale paar auhinda. Eriti lihtne on seda teha siis, kui tegu on hea tootega, mis oleks ka niikuinii müünud. Siis tekib lausa küsimus, kas reklaami puhul on tegu töö nagu iga teisega või hoopis reklaamitegijate mänguga, mida on kõige lõbusam mängida siis, kui kampaania eelarve on mitu miljonit ja ühiskond kampaaniast marru läheb.

Kuid nii odava kui ka kalli reklaami loomine tähendab alati valikute tegemist: mida reklaami kaasata ja mida välja jätta? Reklaamid (nagu ka ajaleheartiklid, ilukirjanduslikud teosed, poliitilised kõned) peegeldavad ja samas ka konstrueerivad inimelu ja maailma, esitades oma lugusid mingist kindlast vaatevinklist, kinnitades või püüdes kukutada teatud arusaamu. Ja siit tuleneb omakorda küsimus: kas valikuga kaasneb ka vastutus?

Lepatriinu tahab ka palka

Viimasel ajal on avalikkuses üha enam juttu vastutusest: poliitilisest vastutusest, vastutusest looduse ees ehk keskkonnasäästlikkusest. Uusim on sotsiaalse vastutuse kontseptsioon: mida annab tootja (nt sponsorluse ja toetuse vormis) tagasi ühiskonnale, kes tema toodet tarbib? Kas reklaamitegijate sotsiaalne vastutus ei võiks väljenduda selles, et annetada Kuldmuna konkursi galaõhtu piletiraha hoopis mõneks heategevaks otstarbeks, näiteks koolides kunstihariduse edendamiseks? Kuulsustele, keda tunnevad paljud, makstakse reklaamis osalemise eest suurt raha. Suurfirma EMT on oma logoks võtnud lepatriinu, keda tunnevad kõik. Kas EMT ei võiks säästetud rahaga mõnd looduskaitseprojekti rahastada?

Reklaamitegijad kasutavad kasumi teenimiseks meie kultuuri sümboleid, mis kannavad meile olulisi väärtusi. Kas me ei võiks sel juhul rääkida kultuurilisest vastutusest – oluliste sümbolite ja väärtuste heaperemehelikust kasutamisest, lugupidamisest inimese ja inimsuse vastu, inimese aja, ruumi ja meelte vastu? Lühidalt: lisaks reklaamiandjale ja reklaami tegemisele võiks tõsiselt võtta ka inimest, olgu ta reklaami sihtgrupi liige, tema vanem või laps.

"Islami-värk" istub mulle täitsa hästi

2006-03-06T12:03:00.000+02:00

Tagantjärele karikatuuridest. Kirjutab Kätlin Hommik, kes on abielus araablasega ja elab Marokos, 14. veebruari Meie Maas. Ja hästi kirjutab:

"...mõtiskelda tasub - kas eurooplased, kui nad "kodust" välja lähevad, respekteerivad kohalikke tavasid? Kas prantsuse naised, kes oma abikaasa töö tõttu Maroko või Alzheeria kolooniatesse kolisid, hakkasid kandma dzhellabasid ning rätikuid? Ei! Kas prantsuse mehed lõpetasid alkoholi joomise riikides, kus see oli seadusega keelatud? Ei! Kas tänapäeva turistid mitte ei jookse igale poole "kannikapükstes"? Väljaspool Euroopat asuvaid riike peetakse siiani primitiivseteks ning naeruväärseteks."

Kahvli homodebatt 26.01

2006-01-27T14:49:00.000+02:00

Eilses Kahvlis oleks võinud SDE peasekretär Randel Länts vastata Võrno küsimusele, mida Eesti homode partnerlussuhte seadustamisega võidaks, vastata pika jutu asemel lihtsalt nii: 15% Eesti elanikest oleksid õnnelikumad.

Meil oli meeles, kas teil ka?

2006-01-26T11:04:00.000+02:00

Poliitiline zhongleerimine lastega

2006-01-23T13:06:00.000+02:00

Ei saa mitte vaiki olla, peab kirjutama ka päevakajalistest pidudest. Sest eilne Aeg Luubis ajas asja minu jaoks juba üle kriitilise piiri, täpsemalt siis selles esinejate sõnavõtud. Ja ka üldse eliidi esindajate sõnavõtud sel teemal avalikkuses. Mind jahmatab kõige rohkem see, kui iseenesestmõistetavalt arvatakse ka nö ekspertanalüüsides nimetuse „presidendi institutsioon“ alla ka presidendi perekond, st lapsed ja lapselapsed – keda meie president pole kunagi avalikkuses esitlenud, ei osana oma institutsioonist ega muul moel, erinevalt näiteks Ameerika presidentidest, kelle lapsed seisavad teleekraanil tema taga pea iga tähtsama sündmuse puhul. Või siis Euroopa monarhide lapsed, kes tulevaste valitsejatena on pidevalt meedia huviorbiidis. Meie presidendi lapsi kasutatati paljudes nö ekspertanalüüsides lihtsalt hüppelauana, objektina, et teha (üle)üldistus ja asuda ründama institutsiooni retoorika kaudu presidenti ennast. Ma arvan, et absurdne oleks tõlgendada pidude korraldamist vandenõuteooria raames, küll aga seda, et meedia just nüüd teema tõstatas ja nõuab vastust taaskandideerimise kohta, ning ka paljude eliidi esindajate sõnavõttudes antud poliitiline hinnang presidendile, et ta on kõlbmatu oma kohal püsima, nii praegu kui edaspidi. Mõni konkreetne näide: Mart Helme, kunagine suursaadik Venemaal ja rahvaliitlane, niisiis poliitilise eliidi esindaja (kuigi vist juba reservatsioonidega), seab meie juhtumi samale pulgale Clintoni Monica afääriga, meie oma tegelikult isegi viimasest hullemaks sildistades (=liialdades) kogu peo etteruttavalt riigi sümboli rüvetamiseks. Helme toodud võrdlus oleks veel kuidagi mõistetav, kui Rüütel ise oleks noortega pidutsenud, katusel roninud jne. Aga Helme Helmeks, sama rida jätkavad eilses Aeg Luubis ka akadeemilise ja rakendusliku teaduse esindajad, lugupeetud filosoofiaõppejõud ja eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop ning avaliku arvamuse tunnustatud uurija ja vahendaja Andrus Saar. Esimene samastab lossijuhtumi sellega, et hiljuti kasutas politseijuht riigi autot oma pere huvides, luues nii tõlgendusvõimaluse, kus president on asetatud otsese tegija rolli nagu ka Helme oma kommentaarides. Teine kasutab aga võimalust, et anda hinnang (millele kõlapinna ja tugevuse annab see, et tegu on avalik-õigusliku televisiooni ja Saare respekteeritud eksperdipositsiooniga) ja teha samas ka järeldus, et president ei peaks selle juhtumi pärast enam teist korda kandideerima – taas hüpe lastelt presidendi poliitilisele positsioonile. Jah, Sutrop tõstatab tänases Postimehes ka kaks asjakohast teemat, kus olid turvateenistuse silmad ja kuidas me lapsi kasvatame, kuid tema televisioonis esitatud väide jääb ikkagi konteksti, kus laste näitel räägitakse poliitikute ametialasest korrumpeerumisest.

Kokkuvõte: minu suurim mure on see, et lastest saavad etturid poliitilises mängus, mille rattale annavad täie hoo nii meedia kui eliidi esindajad. Ma ei oska ennustada, kuidas mõjutab see juhtum Rüütli poliitilist karjääri, kuid ühes olen ma üsna kindel – kannatavad inimesed, võibolla lausa psühholoogilise trauma saab üks konkreetne perekond – lapsed, nende vanemad ja vanavanemad. Respekt inimese (eriti veel alaealiste, laste) vastu peaks olema nii meedia kui avaliku arvamuse kujundajate sõnumites üks olulisemaid mõõtmeid. Muidugi, laste kasvatamine tähendab ka selgitustööd, kuidas piiri tunnetades pidutseda. Jah, presidendi perekond pole päris tavaline perekond laiemale avalikkuse silmis, ootused talle on kõrgemad ja rangemad, kuid veelkord – meie president pole kunagi afisheerinud oma perekonda avalikult ega kasutanud neid oma poliitilise karjääri edendamiseks, nii nagu seda sõna otseses mõttes on kohustus teha ja tehakse Ameerikas, maailma kõige usklikumal maal, kus korraliku ja õnneliku pereelu avalik demonsteerimine on peaaegu sõna otseses mõttes osa presidendi institutsioonist. Tõesti, see pole mitte ainult riigi esipaari probleem, et aega ei jää laste kasvatamiseks (antud juhul siis vanavanematel lastelaste), kuid igal juhul on vale tirida see juhtum üleüldistamise, meelevaldse analüüsi ja liialdamisega oma isiklike või avalike huvide edendamise nimel poliitilisse konteksti. Nii meedia kui eliidi esindajad oleksid pidanud käituma oma sammudes ja sõnavõttudes väga läbimõeldult, pieteeditundeliselt, eristama selgelt inimese eraelu ja ametipositsiooni, et tegu oli sisuliselt eraelulise juhtumiga (mille käigus ei toimunud tõenäoliselt midagi eriti shokeerivat või rüvetavat), mida on avaliku arvamuse kujundajate poolt ebakorrektne ja ebaeetiline kasutada presidendi poliitilise positsioonile ja institutsioonile hinnangute andmiseks.

Uusaastatervitus aastate tagant!

2006-01-03T13:08:00.000+02:00

Postimehe aasta sündmused

2006-01-03T13:02:00.000+02:00

Aprill: Suurpanka sööstis päästma koera ja roti veider sigitis
31.12.2005 00:01
Priit Pullerits, vanemtoimetaja
Link loole

P: Mutantloom, keda kriitika pidas vaimse terrorismi kehastuseks, on saanud hakkama aasta murdmistööga. Isegi vist Baskerville’ide koer ei suuda konkureerida Hansapanga rottkoeraga, kes pungade puhkemise ajal ähvardavalt läbi Eesti leekis. Paanika pärast tema ilmumist paisus totaalseks.

Merit: Mis paanika? Pettasaamistunne ja protest pigem.

Pullerits: Kui te lasete omatahtsi tegutseda Toomas Tiivelil, Hansapanga turundusjuhil, jätkate kodudiivanist nafta puurimise ja rottkoera stiilis kampaaniatega, hävitate kõik, mis on aastatega üles ehitatud, oli hoiatanud mantlipärijaid panga eesotsast lahkunud Indrek Neivelt. (Ta ei soovinud kommenteerida, kas tema öeldu mõte kõlas sedasi või mitte.)

Merit: No kena, kui Neivelt ei soovinud kommenteerida, siis jätab ta tõesti alles ka tõlgendusvõimaluse, et selle kampaaniaga lõi Hansapank oma mainele esimese väga tõsise ja võib-olla parandamatu haava.

Näitas kihvu

Pullerits: Lokku lõid paljud teisedki. «Rottkoer pureb kolmandat sektorit,» ahastas lehes PR-spets Liisa Past. Kultuurikriitik Berk Vaher kuulutas mutantlooma drastiliseks semiootiliseks parasiitluseks. Professor Marju Lauristin ütles, et sellisesse pulli panka, mis püüab noori rottkoera abil, ei tahaks tema küll raha panna. Kui korüfeede sõnadest väheks jäi, läksid 40 noort üle tegudele ning korraldasid Hansapanga saali põrandal protestiaktsiooni. Kuidas võivad kasumiahned pankurid, kes on varjunud skvottimise legendi, rottkoera kuvandi ning NPNK-nimelise müstilise lühendi taha, kasutada uute noorte klientide püüdmiseks nonde subkultuuri õilsaid võtteid ja vahendeid, nõudsid protestijad aru.

Merit: Huvitav, et põhiasjana nähakse siiski subkultuuri ründamist. Mis ei ole ju ka vale, kuid kordan veel, et mu meelest oli põhiasi inimese ründamine – noore sotsiaalse närviga ja maailma muutmise sooviga inimese simuleerimine reklaamis, ilma et sõnumi kommertsiaalsusest oleks aimu antud ning ajal, mil selliseid tegelikke algatusi oleks väga vaja. Ja inimest sellisel kujul ei kaitse ükski institutsioon ega organisatsioon – kaitstakse tarbijat, valijat (kuigi viimase taga on omakorda juba teised võimuhuvid) jne, nagu näitas Kohukese juhtum. Ja see mõõde on minu arvates kõige huvitavam ja olulisem npnk ja Kohukese hindamisel. Esimese puhul ei osanud ükski org. ega institutsioon midagi teha, Kohukese puhul olid mängus (poliitilise) võimu huvid ja kohe astus välja minister jne, kuni siis kohtuotsuseni, et tegu oli varjatud poliitilise reklaamiga.

Pullerits: Tiivel, kel jalge all põles maa ja pea kohal kärgatas kõu, võttis sõnasõda rottkoera ümber stoilise rahuga. Tema analüüs näitas must valgel, et kui Hansapank, Eesti majanduse üks lipulaevu, end kiiremas korras pealekasvava põlvkonna seas märgatavaks ei tee, tuleb sel peagi lipp alla lasta.

Merit: No siin võiks küll ajaloolise tõe huvides ja asjaosalisena öelda, et nii hallikas-punakas-valgeid nägusid ja värisevaid käsi-lõugu kui Hansapangas pole ma küll varem näinud:)

Pullerits: Lühidalt: kui pank tahab, et ta kerkiks noortele tähtsate asjade pingereas 48. kohalt kõrgemale, tuleb neid ligi meelitada noorte keeles. Nii sündiski lugu skvotist ehk hooletusse jäetud majast, mille noored on hõivanud, ning koos sellega nägi ilmavalgust ka rottkoer. Kes tõele au andes pidi olema siiski lõvirott.

Merit: huvitav, miks pöörab loo autor oluliselt rohkem tähelepanu sellele, miks ja mida Hanspank selle kampaaniaga saavutada tahtis, kui sellele, mis valesti oli ja miks protestiti. Aga nagu öeldud, ju ei saadud aru.

Noored käpa all

Pullerits: Aga vahet pole. Isegi mitte Tiivelile, lõviroti ristiisale. Sest hoolimata laialdasest kisast-kärast, tegi rottkoer/lõvirott oma murdmistööd tõhusalt. Igatahes tulemuslikumalt kui Baskerville’ide koer. Pelgalt kahe reklaaminädala järel oli Hansapank andnud NPNK-kaarte koos kurikuulsa looma kujutisega välja ligi kümme tuhat.

Merit: Taas kordan – kui toode on hea (loe: pakub palju soodustusi), siis tühja sest reklaamist. Hea toode müüb mis tahes kampaania kiuste.

Pullerits: Kui Tiivel oktoobri keskel Hansapangast omal algatusel lahkus, et üle võtta Tele2 juhtimine, polnud rottkoera isu veel põrmugi raugenud. Tema pilt, mis kevadise Tallinna tänavail paljud marru ajas, ilutseb nüüd juba tervelt 85 000 noore deebetkaardil.

Merit: Priit Pullerits sai vist kevadel Hansapangalt nahutada ka, miks ta muidu nii hoolikalt mainib, et Tiivel lahkus omal algatusel, et mingi juhul ei jääks lugejale mulje, et pank lahkumist soovitas või selle algatas. Muidu armastab Pullerits ikka teadlikult provokatsioone sisse jätta. Teun van Dijk mainiks siinkohal, et meedia on tegelikult alati võimuga ühel pool. Pullerits teeb oma viimase lausega ka lausa tasuta piierri pangale.

Pullerits: Kahju, et Neivelt ka seda tulemust ei kommenteeri.

Merit: Normaalne; et Neivelt seda tulemust ei kommenteeri. Selliste võtetega saavutatud tulemus ja kasum ei väärigi mingit positiivset kommentaari.

ettekanne E-Riigi Akadeemia Sihtasutuse seminaril 10.nov

2006-01-03T11:48:00.000+02:00

Ajaveebindusest ja kodanikualgatusest ehk blogimisest ja protestimisest

Seda teemat saaks käsitleda kahel mõõtmel: esiteks aktsiooniblogijad, kes kasutavad oma protestiaktsiooni vahendina ja väljundina blogi (EI-NPNK ja Kiil) ning teiseks püsiblogijad, kes algatavad protestiaktsiooni, mis piirdub internetiga või jõuab ka „tegelikkusse“. Teise mõõtme näited (siiski peamiselt internetiga piirdunud) võiks olla Telleri kommentaariumis üle aasta käinud arutelu kilekottide kasutamisest loobumisest ( kilekotiuputus ja kilekotiteema) ja eesti versioon Google-bomb'ist (George Bushi vastu suunatud kampaaniast miserable failure), mis Eestis keskendus Keskerakonnale otsisõnaga masendav ja milles blogijad aktiivselt osalesid.

Blog kui protestiaktsiooni instrument? EI-NPNK aktsiooniga olid seotud peaaegu kõik interneti suhtlusvormid - ajalehe internetiversioon, foorum, veebileht, email, msn – välja arvatud blog. Üheks blogi mittekasutamise põhjuseks võis olla see, et alles 2004. aasta kevadest on Eestis üldse hakanud tekkima ühiskonnakriitilisi blogisid, kuni selle ajani oli blog valdavalt ühe inimese eraeluline veebipäevik. Tagantjärele targana võiks öelda, et blogi oleks olnud EI-NPNK aktsioonis mitmes mõttes igati tõhus suhtlus- ja väljendusvahend. Esiteks sellepärast, et blogi on lihtsam teha kui veebilehte (nt siinsamas Bloggeris); teiseks, blogis saab suhelda ja oma arvamust avaldada terve grupp; kolmandaks on blogi näol olemas ühekorraga ja ühes kohas nii uudiste arhiiv kui ka kanal, mille aadressi teistele levitada. Viimase tõestuseks võiks tuua ka hiljutised Pariisi rahutused (artikkel International Herald Tribune's, vihjas Peeter Marvet) Seega peaks blog olema igati hea protestiaktsiooni vahend, kuid sellisest võimalusest peaks ka kodanikud, laiem avalikkus teadlik olema. Võimalik, et kodanikuühiskonna, kodanikuõpetuse või kodanikualgatuse „tööriistakomplekti“ peaks kuuluma juhend, kuidas organiseerida tõhusat protesti ja kuidas end alternatiivsel moel avalikkuses kuuldavaks teha, näiteks blogi abil.

Blogijad kui uus protestijõud? Kui blog on hea tehniline vahend protestimiseks, siis püsiblogijatel on eeldatavasti rida nö tehnilisi ühis- või püsitunnuseid, mis saavad soodustada tõhusa protestiaktsiooni läbiviimist. Püsiblogijaid võiks lugeda grupiks või kogukonnaks, sest selle liikmed on suuremal või vähemal määral üksteisest teadlikud, jälgivad üksteise blogisid ja omavad keskmisest kõrgemat arvutioskust (et näiteks bännereid, logosid teha), kuigi millegi vastu protestimise olulisimaks põhitingimuseks on eelkõige muidugi maailmavaateline ühtsus. Aktsiooniblogijad seevastu ei tunne reeglina eelnevalt üksteist ning nende omavaheline tutvumine ja kokkusaamine toimub sõltuvalt sellest, kuidas indiviidid üksteisega kontakti otsivad ja leiavad. EI-NPNK aktsioon oli nö klassikaline protestiaktsioon selles mõttes, et tekkis probleem, mille tõttu tuli kokku grupp inimesi ja viis läbi aktsiooni. Mis tähendab, et tegu polnud juba olemasoleva grupiga, mida oleks aktsioonieelselt ühendanud reklaami- või tarbimiskriitiline meelsus. Viimase näiteks võiks olla pigem väike rühmitus Kiirgav Aju (mitte küll blogi, vaid veebilehega Kiirgav Aju), mis korraldas vastavatud De la Gardie ostukeskuse ees Viru tänaval 16.veebruaril 2000. aastal protesti-(või pigem naeruvääristamis)aktsiooni selliste plakatitega nagu „Tarbi kiiremini“, „Osta rohkem“, „Osta iga hinna eest“, „Vaesus on rõve“ jne. Kiilu blog sai asutatud eelkõige sellepärast, et hoida huvilisi kursis EI-NPNK aktsiooni järelkajadega, hiljem arenes sellest reklaami- ja tarbimiskriitilise püsiblogi mõte. Pakun, et protestimise ja blogi kui aktsioonivahendi suhe on põhimõtteliselt üürike, kuigi ei saa välistada, et protesti tagajärjel tekib mõttekaaslaste grupp, kes ka edaspidi koos samalaadseid tegevusi ette võtab ning kelle üheks suhtlusvormiks ja väljundiks saab püsiblogi. Huvitav oleks ka jälgida, kas Eesti püsiblogijate kogukonnas tekib näiteks ühiskonnakriitilise meelsusega alagruppe, kes hakkavad ühiselt korraldama protestiaktsioone nii internetis kui tänaval.

Blog (ja laiemalt internet) kui protestimise (ja laiemalt kodanikualgatuse) pärssija? Kolmas ja kõige laiem teema blogimise ühiskondlikul mõõtmel võiks olla avalikkuse, interneti ja tegutsemise suhe. Blog on hea tehniline vahend protestimiseks ja püsiblogijatel on tehnilisi eeldusi eduka protestiaktsiooni läbiviimiseks, vähemalt internetis. Kuid eelneva võiks ümber pöörata ja küsida, kui palju blog ja üldse internet võib pärssida reaalset tegutsemist. Eestis on internetikommentaaride teema olnud aktuaalne juba mõnda aega. Hubert Dreyfus filosoofiaprofessor California ülikoolist, pakub, et näiteks Kierkegaard oleks internetti vihanud, sest see võtab avalikult debatilt vastutus- ja kohustumistunde. Kui Habermasi huvitasid avalikkuse moraalsed ja poliitilised plussid, siis Kierkegaard oli veendunud, et avalikkus on nihilistliku nivelleerimise allikas. Meedia massivahendab reaalsest situatsioonist eraldatud infot, luues sel viisil ka eraldatud pealtvaataja. Habermas pidas seda demokratiseerumise triumfiks, et tänu meediale ei piira lugejat enam lokaalne ja personaalne seotus ning ta saab avaldada arvamust sündmustest, millega tal otsest kokkupuudet pole. Kierkegaard arvas aga, et avalikkuse saatuseks on saada tühikäigulise jututamise ruumiks, kus pealtvaatajad mängivad sõnade ringmängu. Üha rohkem indiviide püüdleb oma veretus loiduses mitte keegi olemise poole – eesmärgiga saada avalikkuseks, abstraktseks tervikuks, mille kõik osalised saavad kolmandaks osapooleks ehk pealtvaatajaks. Avalikkus on maailm, kus igaühel on võimalus kommenteerida kõiki teemasid võtmata vastutust või kohustust. Põhimõtteliselt tähendas poliitilisest võimust väljapoole jääv avalikkus Kierkegaardi jaoks eelkõige seda, et igaüks võib mis tahes asja kohta arvamust avaldada, ilma et peaks oma sõnade järgi tegutsema. Kui puudub tegutsemise võimalus või kohustus, võib iga asja vaadata igast küljest ja leida alati uue vaatenurga, mis kõik taas küsimärgi alla seab. Kierkegaard mõistis, et kui kõik on avatud lõputuks kriitiliseks kommenteerimiseks, muutub tegutsemine lõpuks võimatuks. Kierkegaardi silmis olekski kõige kohutavam olnud meedia (selle võiks asendada internetiga) ja anonüümsuse sümbioos. Tema sõnul pole avalikkus konkreetsed inimesed, kogukond, põlvkond, rahvas, ühiskond – ükski indiviid, kes on avalikkuse osa, ei kohustu millekski. Sest anonüümne pealtvaataja ja kommenteerija ei riski millegagi.

Avalik debatt ja oma seisukoha väljendamine on hea, isegi anonüümselt, kuid niikaua, kuni selle taga ei tajuta reaalseid luust ja lihast inimesi, kes ka tegutsevad oma sõnade järgi, senikaua on alati võimalik öelda, näiteks et 10 inimest on kirjutanud 100 protestikommentaari ja seega pole protesti taga jõudu, millega tuleb arvestada. Palju raskem on eitada 100 kasvõi vaikivat protestijat tänaval. Kodanikualgatus ja ühiskondlik muutus vajavad lisaks sõnale tingimata ka tegu.

Mart Ummelase päevakommentaar 12.12 Vikerraadios

2005-12-29T22:40:00.000+02:00

Üks julge ja terav kommentaar Mart Ummelaselt

Tere kuulama minu selle aasta viimast meediakommentaari!

Pühendan selle teemale, mis mulle alati on muret valmistanud - alkoholireklaamile meie tänavail ja meedias. Ütlen kohe, et ma pole mingi karsklane, hindan head veini ega põlga ära ka teisi kvaliteetseid napse, eriti heas seltskonnas ja mõõdukaks tuju tõstmiseks. Ent alkohol pole mulle kunagi olnud vahend mõistuse kaotamiseks, pidurite vabastamiseks või lihtsalt uttu tõmbamiseks.

Miks inimesed, eriti noored alkoholilõksu langevad, pole kahtlemata alkoholi kui niisuguse süü, vaid selleks on palju sotsiaalseid, aga ka subjektiivseid, eelkõige aga kasvatuslikke põhjusi. Nõukogude ajal alkoholireklaami küll polnud, aga see ei takistanud viinavõtmist, võivad täna alkoholitootjad ja reklaamifirmad oma lokkavat tegevust põhjendada. Ikka esitatakse põhjendusena see, et parem juba riigiviin ja selle reklaam kui salaalkoholi ja surrogaatide levik jne.

Ja siiski näeme maailmas ringi reisides, eriti Põhjamaades, mille mentaalne õhustik Eestile nii vägagi sarnane, et ühiskond on võtnud seal alkoholimüügi, alkoholireklaamist kõnelemata, oma range kontrolli alla. Miks Eestis on siiski valitud nii vabameelne, võiks isegi öelda - anarhiline alternatiiv. Kelle või mlle huvides see on? Vägisi tundub, et meie alkoholitootjad ja -reklaamijad on rohke raha nabavöödiga seotud meie poliitikute ja erakondadega. Vaidlused alkoholireklaami keelamise üle sumbuvad ju alati Riigikogu saalis vandeseltslaslikku üminasse.

Tänases Postimehes on kaks väga ilmekalt kokkukõlavat lugu. Kõigepealt saame lugeda välireklaamifirma Clear Channel soigumisi selle üle, et Tallinna linn ei taha lubada neil koolimajade ja lasteasutuste läheduses korraldada reklaamibakhanaale, et on koguni ära jäänud reklaamikampaaniad Saku sünnipäev ja Saku originaal. Firma leiab, et linnavalitsuse kehtestatud 300 meetrit, mis peab olema alkoholireklaami vaba tsoon lasteasutuste ümber, pole "vahetu lähedus". Hoolimata Tallinna halduskohtu otsusest, et linnavalitsusel on seaduse alusel õigus oma määrusega kehtestada sellise tsooni piirid, nõuab firma linnalt ehk siis meilt kõigilt, maksumaksjailt, 300 tuhande krooni suurust kompensatsiooni. Firma ähvardab jätkata kohtuteed ringkonnakohtus, põhjenduseks ettevõtlusvabaduse piiramine.

Mis asi on üldse see püha ettevõtlusvabadus? Kas see vabadus on tõesti kaalukam kui ühiskonna tervis ja heaolu, eriti selle kaitsetuima osa - laste ja noorte tulevik. Ega midagi, andkem siis lastele juba võimalus tulirelvi osta - selles suunas juba tegelikult liigumegi, või nautida koos esimeste puberteedi-ilmngutega ka lihalikke rõõme lõbumajades, millest üks kuuldavasti asub otse lastepolikliiniku sissekäigu vastas!? Kas tõesti eraomand ja turumajandus on tänases Eestis märksa pühalikumad argumendid kui kristlikud tõed, mida peaminister üritab isegi seaduse jõul koolilastele tunniplaani sisse suruda. Või ongi see meie demokraatia eripära, et ühe suupoolega jagame igat masti ahneile ettevõtjaile, tänastele templikaupmeestele nende mammona teenimiseks litsentse, teise suupoolega aga püüame rahvast silmakirjalikult veenda olema kained ja karsked. Tõeliselt variserlik suhtumine, kui kasutada jõuluaja piibellikku retoorikat, mis tänases ohjeldamatus tarbimishulluses on muidugi vaid naiivne ja idealistlik sõnakõlks.

Aga lubasin kõnelda teisestki loost Postimehes, nimelt kiirabiarsti ja Eesti vaieldamatult ühe teenekaima sotsiaaltöö entusiasti Mare Liigeri kirjutist Püha "öök", milles ta tabavalt ja ühtaegu hävitavalt paljastab alkoholitootjate ebaeetilisi, et mitte öelda kuritegelikke reklaaminippe. Igaüks hinnaku Baari-saadet kuidas tahes, minu jaoks on see muidugi saast, aga see, kuidas alkoholitootjad selle saate ees, ajal ja järel hullutavad noorsugu tuntud alkoholilembese näitleja abiga (sisuliselt eirates nõnda ka kehtivat reklaamiseadust), võiks siiski mõnele vähegi vastutustundlikumale võimuesindajale silma hakata. Kui ta meie alkoholimaffiast hoolimata seda siiski julgeb!?

Mare Liiger meenutab ka seda telereklaami, mis oma piiritus maotuses on minulegi silma hakanud. Ma pole küll harras usklik, kuid Saaremaa viina sidumine Püha ööga on siiski midagi, mille madaluseni ei tohiks ka üks matsi- ja metsarahvas langeda. Mis rahvuslikust ärkamisest me räägime, kui oleme selle reklaami kaudu näidanud ennast kogu maailmale rahvusena mingite metslaste ja mühakatena. Mare Liiger juhib meie tähelepanu asjaolule, mida näevad tegelikult kõik meie poliitikud, ametnikud ja meediategelased, kes näevad, kuid ei liiguta vuntsigi - kogu meie efektseim alkoholireklaam on suunatud vaid noortele, see tähendab, meie rahvuse tuleviku hävitamisele. Pärast seda jääb tõesti vaid möönda, et geenivaramut oleks siiski vaja, et ehk saja aasta pärast tuleb keegi kuskil mõttele taaselustada surnud liik nimega "eestlased". Kui muidugi julgeb!

Kõigest hoolimata lõpuks minu naiivne soov - rahulikke jõule teile! Mida muud siin ikka soovida, või peaks rivistuma koos meie võimu- ja majanduseliidiga ühte rivvi ja hõiskama - proosit Jeesus!?

Mala herba cito crescit?

2005-12-29T15:56:00.000+02:00

Ja vastuse leiame Supernormaalsest blogist

Kinkimise valu ja võlu

2005-12-23T10:34:00.000+02:00

Autorid: Richard Tensok ja Tuuli Toomere

Jõulud on ukse ees, seega on paslik mõtiskleda, mida kingituste tegemine tähendab, miks kingitusi üldse tehakse ning mis sellega kaasneb.

Antropoloogilises käsitluses on kinkimine rituaal, mille käigus valatakse isiklikud suhted asjade vormi. See on kommunikatsioon, mille käigus on edastatavaks teateks kingiga seonduvad väärtused ning tähendused. Kinkija soovib kingiga midagi öelda. Kinkides ei soovi me kingisaajale mitte lihtsalt rõõmu valmistada, vaid näitame neid välja valides, millisena me nii ennast kui kingi saajat näeme ning määratleme ka enda suhet kingi saajaga. Kingid väljendavad kingitegija nägemust kingisaajast ning justkui rõhutavad neid saaja imago aspekte või isiklikke omadusi, mis on nendevahelises suhtes kõige märkimisväärsemad.

Õigesti valitud kink on tähelepanuavaldus, mis tekitab rõõmu, väljendab suhtlemissoovi ning solidaarsustunnet – kinkijal ja kingisaajal on midagi ühist, kuna kinkija jagab saajaga midagi isiklikult tema jaoks välja valitut. Ilmselt just seetõttu peetakse enamuses kultuurides kingist keeldumist tabuks. Seda mõtestatakse kui teise hea tahte tagasi lükkamist ning tunnetatakse solvamisena. Mõtlemine, et kui antakse, siis tuleb vastu võtta, on tavaks ka meil. Kingi saaja ei saa selle vastuvõtmisest keelduda, tihti ka juhul kui kingitus pisut kummaline tundub.

Pärast toreda kingi saamist valdab meid tänutunne kingitegija suhtes. Mõne aja möödudes moondub see aga pigem võlatundeks: tunnetatakse vajadust midagi vastu kinkida, survet kommunikatsioonile vastamiseks. Seega näib asjadel olevat jõud, mis paneb nad omanike juurde mingis vormis tagasi tulema. On huvitav, et kink kannab endas osakest kinkijast ka peale üleandmist, olles justkui kinkija „trooja hobune” kingisaaja isiklikus ruumis, tuletades selle kinkijat pidevalt meelde. Seega ei avaldu kingi mõju vaid kinkimise hetkel, vaid on pikaajalisem lükates käima vastastikuste kingituste tegemise lõputu ratta.

Iga kingi puhul peaksime mõtlema, mida tahame kingiga öelda, kas kingitav asi või tegu ning viis, kuidas kink saajani jõuab väljendab seda mõtet. Samuti kuidas kink saajat mõjutab, kuidas ta võiks ennast kinki saades tunda, millisena ennast selle valguses näha ning millise vastukingi tegemisest on ta meie käitumise tõttu sunnitud pead murdma. Küllaltki sageli lähtutakse kinki tehes aga hoopiski mitte kingi saajast vaid pigem iseendast ehk sellest, millise mulje kingitus minust jätab. Kinkimisaktiga keskendutakse ese eiletoomisele, soovitakse näidata, mida võidakse endale lubada, mida omatakse, millisesse klassi kuulutakse. Vastukingiga püütakse omakorda kinkijat üle trumbata. Kingitus on seega kui väljakutse, millele tuleb vastata. Kingituste tegemise rituaal ja kingisaaja taanduvad siin vaid vahendiks, mille kaudu oma domineerimishuvi deklareerida. Nii on pettumused ja piinlikkustunne kingituste puhul tavalised, kuna isiklikumad kinkimissõnumid jäävad tahaplaanile.

Ühepoolne kinkimine

Kuniks vastukinki pole tehtud, valitseb andja ja saaja vahel ebavõrdsuse hierarhia ning kingi saaja tunnetab sundust millegi samalaadsega vastata, kui andja-saaja vahelisest suhtest saadakse aru kui võrdsest. Vastasel korral jääb aga püsima kinkija sümboolne domineerimine kingisaaja üle. Kinkimise vood on suunatud hierarhiliselt allapoole: rikastelt vaestele, meestelt naistele ja vanadelt noortele. Kingisaajad aheldatakse sümboolselt võimu ahelasse ning allutatust legitimeeritakse kui asjade loomulikku seisu. Jõulupreemiatega toodetakse leplikke töötajaid, mänguasjadega sõnakuulelikke lapsi, jõuluehteis linnaga rahumeelseid linnakodanikke, heategevusega tänulikke ohvreid.

Kord aastas ühepoolset kingituste jagamist pole vaja vaid nõrgematele tähelepanu juhtimiseks, vaid ka tugevamate positsiooni välja toomiseks. Ühepoolne kinkimine on oma olemuselt ohverdamine, asjade tuulde loopimine, kuna otsest vastukinki loota ei ole. Võimalus niimoodi oma ressursse raisata on staatusemäng – pillata oma vara ning hävitada end olemuslikult eesmärgiga sümboolselt oma üleolekut kinnistada.

Kingid leevendavad nii andja kui saaja puhul ebavõrdsuse valu, pehmendavad domineerimissuhteid. Võimukandjad maksavad allutatute kannatused justkui kingitustega kinni ja õigustavad selle teoga oma domineerimise meetodeid ning nende tegevuse tagajärjel valitsevat olukorda. Lapsed, vaesed, haiged, jt abivajajad aitavad täiskasvanutel jõulude ajal olla moraalselt paremad inimesed andes neile hetkeks võimaluse oma süümepiinadest vabanemiseks ja patukahetsuseks, et siis taas uue hooga vanaviisi jätkata. Ühepoolsete kinkide saajad, näiteks firma töötajad või lastekodud, on aga iga aastaste jõuluannetustega sedavõrd harjunud, et nad oleksid ilmselt pahased, kui see ressursivoog ühel aastal katkeks ega hooliks võrdsematest suhetest kuigivõrd.

Kaubad ja kingid

Vaatamata sellele, et inimestevahelised suhted muutuvad aina vähem isiklikeks ja üha enam kaubastuvad, pole kinkimine kaotanud oma isiklikku ja vabatahtlikku loomust. Vastasel korral ei tunnetataks me seda tegevust kinkimisena, vaid näiteks maksu maksmisena. Kuigi kurdetakse, et asjad piiravad inimeste vabadust, on vähesed valmis neist loobuma, ka kingitusi tehes. Seda ilmselt seetõttu, et erinevalt kaunitest mõtetest on asjad nähtavad ja kombitavad (mõelge kaisukarude peale!), seega näib neil olevat tugevam sümboliline jõud.

Tarbimisühiskonnas on kinkimine protsess, mille käigus konverteeritakse tarbijaturult ostetud, enamasti masstoodetud anonüümsed kaubad isiklikeks ja pühadeks kinkideks.
Kuidas seda teha? Üks võimalus on muuta poes oleva eseme otstarvet või mõelda välja mõni eriline viis, kuidas asi üle da. Traditsiooniline kaubast kingi kujundamise viisiks on kingituse pakkimine, selle sisu peitmine. Ka kaart omaloodud mõttetera või isikliku käega kirjutatud salmiga aitab poekinki isiklikumaks muuta ning annab ühtlasi võimaluse sõnu materialiseerida, kuigi kipub mõne aja pärast kingisaaja paberite-raamatute vahele ära kaduma. Uuringud on näidanud, et kõige enam hinnatakse kingisaajate poolt siiski ise valmistatud kingitusi, kuna need on kõige isiklikumad kingid, mida võib ette kujutada. Samas on nende tegemine väga aeganõudev, mistõttu sellised kingid ilmselt hinnatuimad ongi.

Kaubast saab isiklik kink ka siis kui ostetud asi on selgelt midagi, mis näitab, et andja teab, mida saaja vajab ja ta on selle leidmiseks tuhandete teiste asjade seast kurja vaeva näinud. Parim kingitus näitab üksikasjalikku teadmist saajast ja kinkija-saaja vahelisest suhtest. Mida suuremaid käitumuslikke kulusid (hind, fantaasia, aeg) andja on teinud, seda enam kingitust saaja poolt väärtustatakse. Kink, mis ei ole seotud aja ja pingutustega, nii psühholoogiliste kui füüsilistega, jääb kaubaks ega muutu kingiks ning ei ole seega eriti hinnatud. Sama kehtib tüüpiliste, nö kindlate ja ähmaselt igavate kinkide puhul nagu fotoalbum, küpsisepakk või ilmetu vaas aga ka valmis jõulupakendid poes. Mitteeristavate kinkidena peetakse neid tihti halvimateks kinkideks, mida tavaliselt valitakse hinna järgi.

Kingituse puhul hinnatakse selle rahalise väärtuse varjamist ning üllatusmomenti. Seetõttu püütaksegi peita kingi sisu ningjõulude ajal tihti ka kingi tegijat. Tekkinud anonüümsus kõrvaldab otsese vastukingi tegemise kohustuse ning nii ei varjuta ka võlatunne kingi saamise rõõmu. Näiteks vajame jõuluvana ning päkapikke meie kinkide üleandmiseks, isegi siis kui me suureks kasvame. Jõuluvana kingituste pühaks muutja rolli, ta on vahendaja, kes muudab kingid ohvriteks olles samas ka materialismi ja hedonismi jumal kaasaja tarbimiskultuuris. Illusioon jõuluvanast peab säilima, kuna kingid eeldatakse olevat antud altruistlikult ja tasuta, ilma igasuguse mõtteta millegi vastusaamisest.

Raha kinkimine

Asjast teeb kingi hea kavatsus, mõte on see, mis tõeliselt loeb. Hea kink meenutab kinkijat, mis on kingituse puhul olulisem kui asi ja selle väärtus. Kingist ei tohiks mõelda kui objektist või rahalisest väärtusest. Selles kontekstis tundub raha kinkimine täiesti välistatuna. Kuna raha on „kerge kingitus“ ehk temaga on seotud äärmiselt madalad käitumuslikud kulud, siis üldiselt sellist kingitust emotsionaalselt ei hinnata. Raha pole seotud ei kinkija ega saaja identiteediga ning ta kaubastab suhet, andes sellele konkreetse numbrilise väärtuse. Raha kinkimist võidakse tunnetada kui jootraha andmist või altkäemaksu, korruptsiooni.

Raha kinkimist õigustatakse tihti nn „tõelise kingi valimise võimaluse” andmisega kingi saajale, kelle vajadust millegi kallima ostmiseks, mille muretsemine muidu üle jõu käiks, raha kinkimisega toetatakse. Mida suurem on oht kingiga eksida, midagi ebavajalikku, mitteväärtustatavat kinkida, seda tõenäolisemalt kingitakse raha. Kinkija käitub seega nii nagu oleks kingi materiaalne väärtus oluline. See on aga vastuolus kinkimise sümboolse ideega, kus väärtustatakse kinkimist ennast enam kui kingitud objekti.

Vastuolu pehmendamiseks saab kingiraha panna ümbrikusse, kaardi vahele, või selle muul moel ära pakkida. Ka kinkekaart on üks raha sakraliseerimise vorme. Pakendatuna kaupluste turustajate poolt annab see rahale justkui eseme omadused. Olles piiratud konkreetse kaupluseketiga kitsendavad kinkekaardid oluliselt kingisaaja valikuvabadust, kuid on kinkidena enam aktsepteeritud kui raha.

Pühade ajal kinkide ostmisega läheb osa muretsetud asjade materiaalsest väärtusest kaduma, kuna kingisaaja ise suudaks sama raha eest ilmselt paremini oma vajadusi rahuldada. Majanduslikus mõttes on kinkimissündmused nagu jõulud seega raiskamine. Raha kinkimine näib seega ratsionaalse viisina sellist kaotust vältida, kuid kinkimise sümboolse mõtte arvelt. Kuigi raha loogika on asunud kingituste tegemise praktikas toimima, on andmise sümboolne tähtsus endiselt oluline. Häid jõule!

Artikkel põhineb Tuuli Toomere artiklil „Kinkimine tarbimiskultuuri kontekstis”, Estonian Social Science Online, 2005 nr 3.

Eesti maine

2005-09-19T15:08:00.000+03:00

Assaraisk, ma olen vist hea artikli kirjutanud EPLi, delfis sõimatakse rahuldamata litsika ja lolliks tibiks, kes pole maailma näinud

Lapsed

2005-06-27T07:58:00.000+03:00

Ahjaa, mul oli vahepeal EPLis artikkel laste kasutamisest meedias. Ehk miks ma arvan, et laste eksponeerimine reality showdes on rõve ja vale ja ebaaus. Et siis lugege eelmise esmaspäeva päevalehte.

КУРСКИ juust ehk we all live in a yellow submarine...

2005-06-18T14:50:00.000+03:00

Nõukogude viinerid on nohu. Hiljuti sattus me külmkappi Kurski juust, peal kollases kirillitsas kiri lipupunasel taustal. Algul mõtlesin, et lihtsalt veidi läbimõtlematu bränding, peale allveelaeva ei seostu meil siin Kurskiga suurt midagi. Aga siis meenus Päevalehe artikkel, mille sõnul Komsomolskaja Pravda deklareeris: „Ostes Balti sprotte, aitate SS-veterane“. Ja valgus hakkas Koordis tasapisi paistma...Konspiratsija nomer odin: tegu on sümboolse rünnakuga Eesti tarbijatele – niipea kui Kurski juustu letil näed, ilmub su teadvusesse sõnum: nu, Lääne sabarakud, mis tundega nüüd siristate, et "so we sailed up to the sun, till we found a sea of green, and we lived beneath the waves in our yellow submarine"... lähete põhja nagu Kurski allveelaev. Või veel karmin on konspiratsija nomer dva: Kurski juustu on süstitud sõltuvust tekitavat ainet, mis paneb selle sööjat ihkama ainult vene või nõukogude seosega tooteid. Piisab ühe tüki söömisest ja lumepalliefekt hakkab tööle..vt mu eelmist postitust „Nõukogude aeg me keelel ja meeles“. Kes ei usu, et tegu oli välkvastukampaaniaga, vaadaku E-piima tootevalikut (kes, muide, oli pakil tootjaks märgitud)- Kurski juustu seal pole ja samuti on see tänaseks kadunud me poelettidelt...Ei jõudnud isegi pilti teha:(

PR-mehe 10 käsku

2005-06-16T18:10:00.000+03:00

Peeter Marvet saatis mulle kaks head linki ja ühelt neist leidsin ma Steve Rubeli, USA PR-mehe kirja pandud 10 käsku PR-mehele:

Sõda on lõppenud. Inimesed on suurkorporatsiooni maatasa teinud (ja mõtleb selle all Skype'i tulekut). Inimesed ütlevad interneti kaudu ettevõtetele, milliseid tooteid toota, või maailmale, mida sõnad tähendavad (Wikipedia).

Mis on selle tähendus PR-meestele?

1) Sina pead kuulama – kasuta iga võimalust kuulamiseks, mida avalikkusel öelda on ja edasta see õigesse kohta.
2) Sina pead meeles pidama, et kõik olendid, nii suured kui väiksed, on pühad - pole vahet, kas sinuga võtab ühendust riigi suurim ajaleht või üksikisikust blogija – neil mõlemal on võim. Suhtu neisse täie tõsidusega.
3) Sina pead oma tarbijat austama – tee projekte, mis ülistavad su tarbijaid ja nemad ülistavad sind vastu.
4) Sina ei tohi mitte võlts olla – ole aus ja ehe; ära varja end tegelaskujude ja võltsidentiteetide taha.
5) Sina pead oma tarbijat himustama – ära ründa oma fänne. Sa peletad nad eemale.
6) Sina pead olema aus ja koostööaldis – kaasa oma tarbijad PR töösse. Kutsu neid osalema edukate ideede loomisel ja lase neil hakata oma ürituse eestkõnelejateks.
7) Sina pead blogimisse väga hästi suhtuma – blogimine pole mingi moenarrus – blogimine on tulnud, et jääda. Osale selles.
8) Sina pead kantseliidi maha jätma – inimesed tahavad kuulda inimhäält ja -kõnet. Ära peida end kantseliidi taha. Muidu kostud varsti täiesti nagu ajast ja arust.
9) Sina pead tõtt ja ainult tõtt rääkima – kui sa tõde ei räägi, tuleb see niikuinii välja.
10) Sina pead 360 kraadi raadiuses mõtlema – ära mõtle ainult sellele, mida sina saad tarbija jaoks teha, vaid ka sellele, mida tema saaks sinu heaks teha.
11) Ja sina ei pea mitte arvama, et sina oled päike, kes inimest soojendab; kuu, kes ta ööune rahutuks teeb; aju, kes tema eest häid mõtteid loob...

Eh, selle viimase müristasin ma juba ise otsa:-) Ja meenus, et Ameerika on maailma kõige usklikum (kristlikum, protestantlikum) riik. Kui aus olla, siis selline jutlustamisstiil mu lemmik just pole, veidi õõvastav. Võib-olla ollakse seal sellise stiiliga harjunumad, samas võetakse seda ka tõsisemalt. Ja kui tõesti nii oleks, et PR ja reklaamimehed räägivad sinuga nö südamest-südamesse, sügavalt silma vaadates ja kätt hoides, või teisisõnu, kui reklaamid oleksid kogu aeg väga head, siis ei saakski ju rahulikult filmi vaadata. Nii et see on kahe otsaga asi, teiselt poolt on ju väga hea, kui reklaamid ja kampaaniad mingilgi moel ei kõneta ega kaasa haara, siis ei raiska neile ajukübetki ja saab rahulikult käia köögis võileiba tegemas. See pole ka mitte uus idee reklaamiuurijate seas, et tegelikult vajavadki reklaami ettevõtjad ja reklaamitegijad - mitte tarbijad. Esimestele on vaja kindlust, et nad teevad kõik oma toote edukaks müümiseks, teistel on vaja raha teenida. Ja kui see suhe töötab hästi, kui reklaamitegijad suudavad ära seletada kõik möödapanekud, kui toode on enamvähem hea ja müüks niikuinii, siis ongi turundus- ja reklaamimeestel oma maailm, milles omi asju ajada, nii et tarbijasse see kõik eriti ei puutu.

Mõttekam kui matrjoshkasid materdada...

2005-06-15T13:16:00.000+03:00

...on ise konkurss korraldada, mille tulemustest kirjutab tänane Postimees.

Ma ja O valisime kirjelduste põhjal oma lemmikuks 3.koha saanud suveniiri autorite kollektiivilt Evelin Anton, Käärt Aru, Mauri Gross, Katrin Kull ja Eneli Luiga. Tegemist olla omalaadse keskaja roogade retseptiraamatuga, mille juures on vanaaegse noa ja kahvli koopiad.

Meile meeldisid selle suveniiri mitmekülgsed kasutusvõimalused - teed retseptide järgi süüa ise, koos sõpradega, lased kingituse saajal teha ja meenutad Tallinnas käiku. Peen kahvel ja nuga veel lisaks.
10 punkti!

Ah jaa, ja kilude kuuspakk kõlab ka hästi. Võiks olla ka veel selline kuuspakk, kus iga konserv on eri sorti - sprotid, marineeritud räim, suitsuangerjad, marineeritud angerjas, praetud räimefilee tomatikastmes.

Välireklaamifirmade vasturünnak

2005-06-15T10:45:00.000+03:00

Tänasest Postimehest saab lugeda, et välireklaamifirmad on läkitanud palvekirjad nii presidendile kui õiguskantslerile. Nende kaebuses on üks väga oluline punkt:

"Parlamendi otsuse peale kaebajad rõhuvad eelkõige ebavõrdsele kohtlemisele: kui kõik muud reklaamikanalid, televisioon, raadio ja trükimeedia tohivad reklaamimöllu tippajal igasuguste kitsendusteta poliitikute valimispropagandat inimeste ette paisata, siis samal ajal seotakse välimeedial käed."

Sellest kirjutasin juba varem, et valimisreklaami piiramine peab olema terviklik. Meil pole mõtet jätkata tantsu kuuma aurukatla ümber, kui mujal on jalgratas juba ammu leiutatud. Enamikus Lääne-Euroopa maades on tasulisel valimisreklaamil piirangud.

Veidi arusaamatuks jäi ERALi juhi Rein Iida kommentaar:

"Ma pole selle piirangu poolt, kuid ma pole ka vabadusvõitleja, kes nõuaks särki rebides, et poliitikute näolapid peavad ilmtingimata sajaruutmeetrisel plakatil rippuma,» selgitas Iida. «See on ju lühiajaline ja kitsa valdkonna piirang. Kui see aga tulevikus laieneb, siis kindlasti ütleme ka meie oma sõna sekka."

Iida mõtles vast "ärilise sõnavabaduse eest lipsulassoga vehkijat":-)
Viimase lausega aga annab ta märku, et piirangute laienemisel ERAL vaikseks kõrvaltvaatajaks ei jää. Jah, aga reklaamifirmadel on ju oma võimupiirid, mille üle arutelu on Eestis praktiliselt puudunud - eneseregulatsioon. Kui ma õieti mäletan, siis Euroopas toimub selles vallas tihe koostöö, aga eestlased ei osale selles mingilgi määral. Valimisreklaami piiramine on aga parlamendi valkond.

Hea film

2005-06-15T00:01:00.000+03:00

Lihtsalt seda, et mu meelest on "Üheskoos" (Tilsammans), mida ETV täna õhtul näitas, üks paremaid filme, mida ma üldse näinud olen. Tahaks, et Eestis tehtaks ka mõni selline film.

Reklaam korvpallilaual

2005-06-14T22:02:00.000+03:00

Viljandis koguti paar nädalat tagasi allkirju A Le Coqi vastu, kes paigutas kooli spordiväljaku korvilaudadele punasel taustal oma logo. Protestijad väitsid, et see on alaealistele suunatud õllereklaam. Mis minu meelest oli terve mõistusega võttes täiesti õigustatud, sest laiema avalikkuse jaoks seostubki A Le Coq ja punane värv koos eelkõige õllega. Siin ei oma mingit tähtsust väide, et ettevõte mõtles selle all firmat - näeb seda ju avalikkus. Nüüd on siis jõutud sellisele kokkuleppele, et korvilauad muutuvad veel kirjumateks.

Mul on ainult kaks kommentaari:
1) Koolile - kool ja kooli ümbrus peaksid olema reklaamivabad.
2) Ettevõtetele - kui teha reklaami, siis on ka muid võimalusi peale kõige suurema, värvilisema, valjuma jne endale nõudmiseks. Miks tahtis A Le Coq oma logo tingimata korvilauale? Mu meelest segab punane ja kirjadega korvilaud juba mängimist. Ja A Le Coqi poolt oli see ilmselge ahnus ja kontekstiga mitte-arvestamine nõuda just korvilaudu oma reklaamiks. Ettevõte oleks võinud olla diskreetsem, arvestada, et tegemist on alaealiste ja haridusasutusega. Väljapeetud ja tagasihoidlikum silt kuskil platsi lähedal oleks olnud ehk kohasem. Reklaami vastuvõtja (antud juhul siis kool) ei oma ka vastavat kogemust, ei oska anda hinnangut, ei tea oma õigusi või kuidas võiks/peaks asjad olema.

Me ettevõtted aga arvavad sageli, et kõige efektiivsem on käituda umbes nii: kujutlege inimesi täis tuba, kuhu siseneb veel keegi, kes lööb ukse pauguga lahti, ronib tooli otsa ja kukub möirgama. Inimesed toas on jahmunud, mõni hakkab vastu hüüdma, mõni katsub minema hiilida, mõni pistab nina raamatusse. Võibla oleks tulijal mõtekas vaadata, et mis tuba on, kes seal on, kellega mul on vaja rääkida, mis nad seal parajasti teevad ja siis valida kohane suhtlusvorm. Coca-Cola Plazaga oli sama lugu - tingimata oli vaja nõuda endale asutuse nimi. Ehk oleks piisanud ka sellest, et reklaami näidatakse iga filmi ees, nagu see nüüd vist on.

Eestlane sarnaneb enam hispaanlasega kui soomlase või lätlasega?

2005-06-14T12:39:00.000+03:00

Nii jah väidetakse EMORi uudises:

„Avatus muutustele, paindlik kohanemine olukordadega ja enesekeskne ellusuhtumine on eestlaste ja hispaanlaste puhul ühised nimetajad. Mõlema riigi elanikud väärtustavad enesearengut läbi kogemuste. Lisaks minakesksele mõtteviisile on tähtsad isiklikud kasud, suhteliselt lühiperspektiivis mõtlemine ja optimistlik ellusuhtumine. (Merit: ai valus, see viimane kõlab nagu viisakas väljenduses "ennastäis lõbus loll":-) Paindlikkus väljendub uskumuses, et "igaüks on oma õnne sepp". Parimate võimaluste leidmisel pigem lähtutakse oma loodud reeglitest, mitte toetutakse olemasolevatele. Hierarhilised suhted ei sobi. Tõsi, eestlaste ja hispaanlaste mõttemaailma väline avaldumisvorm kõnes ja žestides on erinev: nimetagem seda siis temperamendi küsimuseks. (Merit: No Anti Liiv on seda kujundlikumalt öelnud: "May your face be as ice - in any situation")

Prantsusmaa, Läti ja Leedu on sarnased oma avatuselt ja enesekeskselt maailmavaatelt, kuid erinevalt Eestist ja Hispaaniast, on nad olukordades kohandumisel korrastatuse ja kindluse otsijad. Selle saavutamisel on abiks üldtunnustatud reeglid, normid ja ka kindlakäeline juht.

Soome on eestlastest lähedasem pigem Saksamaa elanikele. Mõlemale on iseloomulik alalhoidlikkus ning äraproovitu eelistamine. Väärtusteks teistega arvestamine ja aitamine, moraal ja eetika. Mõeldakse oma tegude võimalikele tulevikumõjudele. Olukordadega kohandumises on Soome elanikud paindliku ellusuhtumisega, sakslased aga hoopis korrastatuse ja struktuurse maailmapildi poole püüdlejad. (Merit: mulle soomlased meeldivad. Raske isegi sõnastada, miks, aga neis on mingi rahu ja eneseväärikus, mis mulle väga meeldivad ja mida eestlaste juures nii sageli ei kohta)

Balti riikide elanike ühisjooneks on Euroopa keskmisest materialistlikum ellusuhtumine ja avatus uuetele olukordadele. Ka väikestele ühiskondadele iseloomulik ühtekuuluvustunne, mis väärtustab regionaalseid ja kultuurilisi iseärasusi, kohalikke sündmusi ja häid suhteid lähiümbrusega. See ei ole kapseldumine, sest peetakse oluliseks senisest enamat avatust maailmas toimuvale. Valmisolek minna elama teistesse riikidesse, sulanduda teistesse kultuuridesse on aga oluliselt madalam, kui Euroopas.

Eestlasi iseloomustab partnerlusele orienteeritud koostöö, mittehierarhiliste suhete ja paljudesse koostöövõrgustikesse kuulumise soov. Materialistlike väärtuste kõrval on oluline vaimne areng kui võimalus oma elu rikastada, oma tunnetuse, loovuse ja kujutlusvõime arendamine. (Merit: vat sellistel puhkudel tekib mul alati kahtlus, et milline küsimus küsiti - näiteks "Kas enese vaimne arendamine on teile oluline?", "Kas sooviksite võimalusel oma tunnetust, loovust ja kujutlusvõimet arendada?" Ei tea mitu inimest vastaks sellele "ei"?)

Läti elanikud pööravad tähelepanu oma välimusele, kui enda isiksuse väljenduse võimalusele ning on valmis selle nimel muudest mugavustest loobuma. Suhetes on tunda rohkem konkurentsi, mis ergutab. Hierarhilised suhted on aktsepteeritud, sest need tagavad struktuuri, korra ning kindlustunde.

Leedu elanikud tähtsustavad ühtsustunnet ühiskonna ja pere tasandil. Hinnatud on võime saada hakkama keerukate ja ettearvamatute olukordadega. Viimastes on erinevad arvamusliidrid vajadusel pidepunktiks selguse ja korra loomisel.

Seega erinevused Balti riikide elanike mentaalsuses on suuremad, kui esmakülastusel võiks eeldada.“

Uuringuinfo põhineb TNS Emori poolt RISC Internationali uuringumetoodikal 2004. aastal korraldatud uuringust. Igas riigis küsitleti 1000 inimest vanuses 15-74. aastat. Võrdlus Euroopa riikidega toetub RISC International andmebaasile.

katse McDonaldsi friikartulitega

2005-06-13T21:55:00.000+03:00

Me vaatasime täna hoopis "Nürnbergi" teist osa ETVst. Seepärast ma täna "Allakäiku" vaadata ei suuda. Liiga palju natsismi korraga.

See-eest vaatasin, mis Stayfree! blogis uut on. Ja leidsin midagi, mis tegelikult midagi uut ja üllatavat pole, aga siiski. Stayfree peatoimetaja Carrie McLaren tegi sellise katse, et ostsis McDonaldsi friikartuleid ja burgeri ning mingist suvalisest sööklast samad asjad. Siis jättis koridori nädalaks seisma. Siin on ootuspärane tulemus.

Enne "Allakäiku"

2005-06-11T23:52:00.000+03:00

Täna hommikul kuulasime Oga Vikerist Kultuurimaja, mis asendab suvepuhkusele läinud Kultuurikaja. Marek Tamm rääkis ajaloost, nagu sellest räägivad ilukirjanduslikud teosed, filmid ja teadustekstid. Muuhulgas ütles ka, et Venemaa püüab oma minevikku ja ajalugu eitada, Saksamaal, vastupidi, on sellest saanud kinnisidee.

Meil liikus mõte edasi Hitleri juurde. Meenus, millise huviga hakkasin vaatama minisarja Hitleri elust, milles peaosa mängis Robert Carlyle. Pettusin, sest olin oodanud lugu inimesest. Aga lugu rääkis ikkagi monstrumist – lapsena hävitas mesilastaru, suurena miljoneid juute. Nüüd on sakslased ise teinud filmi „Allakäik“, kus pidavat nägema Hitleri inimlikumat poolt. Ma olen näinud selle filmi reklaamjuppi, kus Hitler seisis nagu väsinud vana koer, kiljus midagi ja inimesed vaatasid teda õuduse ja haletsuse seguga näol. Mul on mulje, et Hitlerit ongi seni kujutatud ainult monstrumina – kas pinges neurootilise lõukoerana nagu Carlyle'i variandis või väsinud ja taga-aetud rebasena nagu „Allakäigus“. Aga ikka monstrumina. Ja kiljuvana. Monstrumit on lihtne liigitada kuhugile teisele poole, hulluse ja ebanormaalsuse poolele, millega meil, „normaalsetel“ ju mingit seost pole.

Mul tekkis mõte, et mis siis, kui Hilterit kujutataks täiesti tavalise inimesena? Muidugi, mingeid isiksuse seadumusi ja soodumusi ei saaks vist päris välja jätta, karismat ka. Aga mis siis, kui vastupidiselt senisele rõhuasetusele, kus domineerivad ego ja hullus, joonistataks välja juhused, kokkusattumused, asjaolud, eriti teiste inimeste mitte-hoolimine ja kaasa-aitamine? Siis oleks ju sõnum hoopis teine. Kui rõhutada Hitleri ego ja maania asemel hoopis tema hoolimatut isa, mõtlemisvõimetuid kaasa-aitajaid jne, siis nendega on samastumisvõimalus palju suurem - nii lihtne on pöörata pilk mujale, käega lüüa, jätta sekkumata, oma arvamus välja ütlemata, vastu astumata. Homme vaatame „Allakäiku“.

ÄP töökuulutuste leht Vakants, 9.mai

2005-06-11T00:31:00.000+03:00

Ja kõnnime meie kenal suveõhtul Kuressaares mööda kesklinna ja mida ma näen - maas suur hunnik Äripäeva töökuulutuste lehti Vakants - ja esilehel taas HP!

“Ma ei näe vigade tegemises probleemi, oluline on igast veast midagi õppida,” kinnitab Hansapank Eesti turundusdirektor Toomas Tiivel.

Merit: Tore, mida siis Tiivel kõigest sellest õppis? (Ja siiski, sellise kaliibriga vigade tegemises ma siiski näeksin Hp asemel probleemi)

ÄP küsib: Kas aeg, mil avalikkus on ettevõtte suhtes negatiivselt meelestatud, on turundajale kerge või raske?

Toomas: Eks ta on mõnevõrra raskem. Lisaks tavapärasele tegevusele tuleb tegeleda ka täiendavate teemadega. Kui meie kaks teemat – noortepank ja nn naftareklaam – omavahel kokku läksid ja hakkasid üksteist võimendama, tekkis olukord, kus igaühel oli äkki nende kohta midagi arvata. See, et Hansapank teeb imelikku reklaami, sai sama tähtsaks teemaks kui madal sündimus või Eesti-Vene piirileping. Nafta reklaamikeelt me kindlasti ei jätka, see oli ühekordne asi. Noortereklaami teemal oli meil diskussioon, kas valida rohkem või vähem turvaline lahendus. Valisime radikaalseima, selle tingis meie soov saada jõuliselt noorte jaoks pildi peale tagasi.

Merit: Selle jutu, et kui poleks olnud Naftat, oleks kõik korras olnud, on Tiivel küll ainult iseendale unejutuks välja mõelnud. Muidugi olid nad mõlemad halvad, aga kui Nafta reklaam oli lihtsalt nõme, siis npnk oli juba tõsine lugu. Ja pahameeletorm ja protestiaktsioon oleksid toimunud igal juhul, ka ilma naftata ja meediakärata. Ja et edasi ikka radikaalseimas versioonis? Kas seda siis õpiti avalikkuse pahameeletormist ja protestiaktsioonist? Ootame huviga.

ÄP küsib: Kui palju tõid need kampaaniad üllatusi kaasa?

Toomas: Minu jaoks oli üllatus see, kui vähe avalikku tolerantsi on Hansapanga kommunikatsiooni vastu. Ma ei osanud elu sees sellist vastukaja ette näha. Avalikkus ootab meilt väga tugevat sotsiaalse vastutuse kandmist. Kui ükskõik milline teine Eesti ettevõte oleks teinud nn naftareklaami, poleks nad pälvinud mingit tähelepanu. Meilt aga eeldatakse n-ö poliitiliselt korrektset käitumist.

Merit: Vähe avalikku tolerantsi Hp kommunikatsiooni vastu? Ee...ää...öö...ee? Et olge viisakad ja kannatage ära? Sellisest väljendusviisist ja põhimõttest ei saa ma mõhkagi aru. Ei osanud elu sees sellist vastukaja ette näha? Huvitav, kas see pole mitte iga turundaja üks põhiülesandeid - osata prognoosida võimalikke reaktsioone? Ja huvitav, millele tuginedes võiks oletada, et ükski teine firma poleks sauna saanud? Oleks, oleks, ole rahulik. Ja mis selles imelikku on, et Eesti suurimalt firmalt eeldatakse sotsiaalset ja kultuurilist vastutust, mida T nimetab "nö poliitiliseks korrektsuseks"? Uu, Tiivel, mis ajas sa elad ja kus sa töötad? Kellelt siis veel? Samas ütleb Tiivel artikli lõpus ise, et ta tahaks ära Vahemere äärde tööle minna ja ootab pakkumisi.

Frontline valgest ja mustast propagandast

2005-06-11T00:16:00.000+03:00

Mark Crispin Miller
meediakriitik

Frontline küsib: Kas reklaamitegijad peaksid reklaamitegemise ära lõpetama?

No mõni reklaamitegija ongi, reklaamitegemise selle traditsioonilises tähenduses. Kui me räägime reklaamist, siis enamasti mõtleme me „valget propagandat“ ehk reklaame, mis on ilmselgelt reklaamid. Nad annavad märku, et tegu on reklaamiga. Kuid sealt edasi jõuame palju hämaramasse propaganda maailma, kus inimesed ei tea täpselt või üldse mitte, et neile midagi müüa püütakse, et maailm, milles sa liigud, on tegelikult reklaam.

Kui traditsiooniline reklaam põrkub järjest enam inimeste vastupanuga – mis on täiesti mõistetav, kuna inimesed usaldavad sellised sõnumeid üha vähem, neid on üha raskem stimuleerida, nad muutuvad üha blaseerunumaks – siis on reklaamitegijad hakanud kasutama üha vargsemaid võtteid inimese teadvusesse ja hinge pugemiseks. Neid võtteid on terve hulk, mis jõuavad üsna lähedale sellele, mida spioonindust tundvad inimesed „mustaks propagandaks“ nimetavad; näiteks inimeste saatmine tasu eest baari, et nad muuhulgas puhuksid juttu ka uuest suitsumargist või õllest, nagu meeldiksid need neile spontaanselt. Telekas on saateid, mis tunduvad reklaamivabad, kuid neis esinevad logod ja ehitised, mis on loosse sisse kirjutatud, nii et tegelikult on tegu reklaamiga.

Seega oleme me liikumas traditsioonilisest reklaamist fundamentaalsema ajupesu suunas, mida propaganda ju alati on tahtnud teha. Reklaam on lihtsalt propaganda kommertsvorm. Propaganda ei taha mitte ainult keskkonda sisse imbuda, vaid ise selleks keskkonnaks saada. Propaganda tahab saada õhuks, mida me hingame. Propaganda tahab, et me ei leiaks enam teed sellest maailmast välja, mille ta meile loonud on...

Frontline reklaamivõtete läbipaistvusest

2005-06-10T23:54:00.000+03:00

Douglas Atkinilt Merkley+Partnersist (üks New Yorgi juhtivaid reklaamifirmasid) küsib Frontline:

Kui tarbija teab/näeb, milliste võtetega reklaami tehakse, kas need on siis ikkagi efektiivsed?

Atkini astus: Ma ei arva, et selles mingi oht peituks, kui tarbija näeb/teab, millisel moel tema pühendumust võita püütakse. Reklaamivõtted peaksid olema nii läbipaistvad kui vähegi võimalik, sest nii või teisiti saavad tarbijad teada, millega tegelikult tegu. Kui mingilgi moel püüda midagi tarbija eest varjata, siis näitab see põhimõttelist lugupidamatust tarbija vastu. Tarbija nuhib kõik välja ja paljastab pettuse. Internet on tänapäeval kõikjale ulatuv ja kiiresti arenev, nii et igasugune silmakirjalikkus ja manipulatsioon paljastakse ja kommunikeeritakse kõigile.

Reklaamitegijate väljakutsed

2005-06-09T23:36:00.000+03:00

Tomo saatis mulle lingi Frontline, (USA mittetulunduslik ringhääling - PBS - veebileht), kus reklaamimaailma tippmehed sõna võtavad:

Kevin Roberts, Saatchi & Saatchi Worldwide'i pomo kirjeldab tänast reklaamimaastikku näiteks nii:

...Meie ees laiub maastik, millel on toimunud määratu võimuvahetus. Võim on liikunud tootjate kätest, kus see asus kuni 80ndate aastateni, jaemüüjate kätte. Me elame Wal-Marti maailmas. Kuid see kõik hakkab muutuma. Võim läheb täielikult tarbija kätte. Internet on kõige parem vahend, mis eales tarbija kätte on sattunud, sest sellega on läinud võim ära tootjate, vahendajate, jaemüüjate kätest tarbijatele. Enam ei saa end kuhugile peita. Tarbija leiab üles kõik, mida ta su kohta teada tahab. Sa pead olema aus, ehe, avatud ja suutma tarbijaga sideme luua.

Poliitiline välireklaam keelatud

2005-06-09T12:16:00.000+03:00

Poolt 53 häält, vastu 39. Ma olen ka poolt, kuid oleksin eelistanud terviklikumat lähenemist - kui juba, siis oleks tulnud üle vaadata ja ümber hinnata poliitreklaami tegemine kõigis meediakanalites. Muidu jääb tõesti tõlgendusvõimalus, et suured plakatid keelati peamiselt seetõttu, et just nende jaoks ei jätkunud vaesematel parteidel raha. Rosimannuse ja Sepa kommentaarid olid üsna naeruväärsed - esimene pidas hiidplakatite ärakeelamist nii poliitikute kui ka rahva alahindamiseks ja teine vaikivaks ajastu alguseks. Pole ju vaja mingit peent semiootikat mõistmaks, et selliste hiigelplakatite ratsionaalne sisu pole kuidagi võrdelises suhtes nende suurusega, tegu on peamiselt emotsioonidele rõhuva sümboolse jõudemonstratsiooniga.

Valimisreklaamist

2005-06-08T00:11:00.000+03:00

Mind hakkas huvitama, et kuidas mujal valimisreklaamiga lood on ja leidsin sellise info:

Enamikus Lääne-Euroopa maades on tasuline poliitreklaam keelatud – Saksamaal, Prantsusmaal, Iirimaal, Rootsis, Suurbritannias, Maltal, Norras, Taanis jne. Keeldu põhjendatakse sellega, et muidu saaksid rikkad ja heal järjel parteid lubada endale märksa rohkem reklaami kui uued või vähemusparteid. Kuid enamasti saavad kõik parteid eeteriaega avalik-õiguslikus ringhäälingus, vahel ka lühema reklaami kujul. Otsesed tootmiskulud kaetakse kas riigi eelarvest või maksab need partei ise. Saksamaal on ka erakanalid kohustatud näitama lühikesi valimisreklaame ning nad võivad küsida selle eest tasu. Kuid – tasu arvestamise aluseks ei tohi olla reklaamiaja tariifid. Kõige suurem küsitav tasu võib olla 35% 1 sekundi reklaamiaja tavahinnast.

Tasulise poliitreklaami vallas on Lääne-Euroopas ainult paar erandit. Itaalias võivad kohalikud erakanalid müüa parteidele tavahinnast 50%ga reklaamiaega, kuid ainult pärast seda, kui nad on andnud parteidele tasuta saateaega. Kreekas saavad parteid tasuta eetriaega teles, kuid võivad veel lisaks aega osta. Ida- ja Kesk-Euroopast on aga tulemas teine mõtteviis, et poliitreklaam on olemuslik osa sõnavabadusest ja info saamise vabadusest.

Euroopa Nõukogu pole võtnud ühest seisukohta, kas tasulist poliitreklaami aktsepteerida või mitte, ning on piirdunud lihtsalt soovitusega, et kui riigis on tasuline poliitreklaam lubatud, siis peaks see vastama mõnele miinimumnõudele:

“Liikmesriikides, kus poliitilistel parteidel ja kandidaatidel lubatakse osta reklaampinda valimisreklaamiks, tuleb regulatiivorganitel garanteerida, et

- reklaampinna ostmine on võimalik kõigil parteidel ning samadel tingimustel ja samade tariifidega;
- avalikkus on teadlik, et tegu on tasulise poliitreklaamiga.

Liikmesriigid võiksid kaaluda seadusesätte kehtestamist, mis piirab poliitreklaami pinda, mida partei või kandidaat võib osta.“

Allikas: EPRA 2002 aasta konverentsi ettekanne poliitreklaamist

HP turundusjuhi Toomas Tiiveli vastus ja meie vastukiri

2005-06-06T19:35:00.000+03:00

Tere Toomas ja Ando,

MjaT: Toomase vastus oli meile, protestijaile, pettumus. Vähesed meist lootsid, et vastus tuleb üdini postiivne, kuid praegu tundub, nagu poleks üldsuse pahameelt ega selle äärmuslikku vormi – protestiaktsiooni, kunagi olnudki. Kirjast pole võimalik välja lugeda mingit pangapoolset arusaamist, milles viga tehti või probleem oli ega ka mingit kinnitust sisuliste muudatuste kohta. Vastus on ka seda üllatavam, et tegu oli hea tootega, mille puhul märgi vahetamine oleks toonud kasu nii turunduslikust kui ka maine perspektiivist - lisatähelepanu ning panga klientide ja ülejäänud avalikkuse tunde (ja sellele ka käegakatsutava tõendi), et neist hooliti ja nendega arvestati.

Toomas: Oleme arutanud seda teemat nii majasiseselt kui ka agentuuriga. Meie otsus on mitte kaotada NPNK märki, kuna noored (ehk sihtrühm) on selle märgi hästi omaks võtnud. Seda viimast tõendab noorte huvi ja siiani avatud noortekaartide arv.

MjaT: Siin on tegu kahe eri asjaga – toote ja brändiga (eelistame 'brändi' nimetust, mitte 'märki', sest räägite mikromaailmast ja maailmavaatest, mille pank ise paika paneb). Kui toode on hea, siis arvutab noor oma kasud kokku ja võtab kaardi. Hea toode müüb mistahes kampaania kiuste. Brändi omaksvõtt ja kujunemine tarbija teadvuses selliseks, nagu brändi looja soovib, on pikk protsess. Praegusel hetkel saab väita ainult seda, et tegu on hea tootega, kuid seda ei saa samastada positiivselt kinnistunud brändiga. Noor ei pruukinud reklaami üldse märgata, sellest täielikult aru saada jne. Võimalik, et noor isegi taunib brändi, kuid tahab saada kaardiga kaasnevaid soodustusi. Iseasi, kui Hansapank telliks usaldusväärse ja representatiivse sotsioloogilise uuringu, mis selgelt kinnitaks enamuse positiivset suhtumist brändi – sellisel määral, kui see praeguseks välja kujunenud on. Kummaline on ka see, et Tooma vastusest võib järeldada, nagu oleks noored omaette piiristatud ala, mille nimel keegi teine kõnelda ei tohi. Me ei taha noori alahinnata, kuid selge on see, et inimese analüüsivõime ja nähtuste mõju hindamise oskus kasvab vanusega. Ja loomulik on ka see, et eluterves ühiskonnas hoolitakse üksteisest ja seistakse ka väärtuste eest, mis otseselt oma nahka ei puuduta. Pahameeletormis oli suur osa emadel, kes seisid oma laste eest; vanematel vendadel-õdede, kes seisid oma nooremate vendade-õdede eest jne. Mida noorem on turundusstrateegia või reklaamikampaania sihtrühm, seda enam arvestab tark ja eetiline turundaja sellega, et tema sõnumile reageerivad täiesti õigustatult ka sihtgrupist vanemad inimesed.

Toomas: Kui lansseerimiskampaanias oli rõhk põhiliselt tootekeskne, siis NPNK tähendus on palju laiem, see ei olnud algusest peale ainult tootemärk, meie eesmärk oli luua mikromaailm, mis avardab noorte maailmavaadet ja tõukab initsiatiivikusele. Täna on palju noori, kes unistavad, et võiks midagi teha, aga ei tee. Loodetavasti saab NPNK olema üks nendest teguritest, mis inspireerib noori olema nemad ise ja tegema midagi käepäraste vahenditega. Pank saab aidata ainult neid, kes midagi ise ka on nõus tegema. Näiteks käivitasime nädalapäevad tagasi "Tähed Särama!" konkursi, valiku tegemisse kaasame noori ja kolmanda sektori esindajaid.

MjaT: Väga kummaline on väide, et lansseerimiskampaania põhirõhk oli tootel. Sel juhul oleks pidanud ju reklaami sisuks olema eelkõige teenuste loetelu. Mida aga lansseerimiskampaanias kindlasti ei teatatud ja teadlikult varjata püüti, oligi ju tegelik reklaami tellija, kaubamärgi sisu(noortepank) ja teenused. Vastupidi, simuleeriti maailma, milles konkreetsed noored tahavad maailma paremaks muuta, ning mis hävines inimese teadvuses sel hetkel, kui selgus tõde. Sellega lõi Hansapank templi sisuliselt igale tegelikule originaalsele algatusele, mis sunnib nende taga otsima midagi või kedagi teist, kes tõenäoliselt midagi müüa tahab. Nii et npnk juba lõi oma mikromaailma ja ka hävitas selle ise.

Toomas: Mis puutub NPNK kommunikatsiooni, siis paraku ei olnud NPNK midagi uut, kogu maailmas liigub reklaam üha enam alternatiivsetesse, s.t. ka "mitte-reklaami" kanalitesse. Vaata telekast kokasaadet või tõsieluseriaali, kõikjal näed product placementi. Loe ükskõik millist reklaamiteemalist veebilehte ja viral marketing on seal üks peamisi teemasid. Viral marketingi kasutavad üsnagi lugupeetud kaubamärgid, Nike ja Volvo on kaks esimest, mis meelde tulevad. Usun, et reklaamiuurijana sa oled sellega hästi kursis.

MjaT: Taas kummaline, et paned ühte patta maitseainepurgi kokasaates ja suured mängu- või dokumentaalfilmilikud skeemid. Omaette teema on ka see, et kui teised viirusturundust kasutavad, kas siis ka kohe meie peame sama tegema. Lääne kultuuris on reklaam olnud üle 100 aasta, ka nende reklaamimahud on kordades Eesti omadest suuremad. Eestis on veel kasutamata valdkondi ja võtteid kuhjaga, enne kui viirusturunduseni jõuda. Kuid tagasi põhiteema juurde, npnk-d ja teisi analoogseid kampaaniaid eristab siiski üks väga oluline ja reklaami mõju suhtes otsustav aspekt – nt Volvo ja Audi kampaaniad ei olnud sotsiaalsed selles
mõttes, et nad oleksid käsitlenud inimest, tema unikaalset isiksust, ideed ja teotahet maailma paremaks muuta. Selles oligi probleem, et npnk simuleeris tõsielu vormis, ma ütleks, parimat osa inimlikkusest, initsiatiivi, mida Eestis niigi napib. Nii et npnk-s ristusid õnnetul moel kaks põhimõtet: Hansapank ei andnud teada, et tegu on reklaamiga ning puudutas samas väga tõsist sotsiaalset teemat. Jah, tõesti mitte-reklaamina mõjumisele apelleerib nii õrritusreklaam kui ka viirusturundus. Kuid sel juhul ei kasuta tark ja eetiline turundaja nii tõsist sotsiaalset teemat nagu inimest, tema ideed ja teotahet. Või kui kasutab, siis annab ka teada, et tegu on reklaamiga. Seepärast tõin ma oma ÄP artiklis võrdluseks kujuteldava Falcki kampaania, kus AKs teatab pisarais ema lapseröövist, kogu rahvas on hirmul – ja siis toovad Falcki turvamehed lapse tagasi, kõik on rõõmsad ja siis selgub, et kogu lugu oligi Falcki reklaamikampaania ehk fiktsioon. Ainus vahe npnk ja Falcki kampaania vahel oleks olnud see, et npnk tekitas algul positiivse reaktsiooni ja tõe selgumisel negatiivse, Falck oleks olnud lihstalt ühe astme võrra pikem, negatiivne-positiivne-negatiivne. Ja mul on tunne, et selliseid mänge saab mängida ainult korra. Kas ikka tasub ära? Rahaliselt võib-olla küll, aga kuidas jääb mainega ja avalikkussuhetega, või lihtsalt väljendudes – inimesest hoolimise ja lugupidamisega? Või kui suur hulk vihaseid inimesi on arvestatav hulk?

Toomas: Kokkuvõtlikult, meil ei ole põhjust kaotada NPNK-d, küll aga teeme praegu ja edaspidi kõik endast oleneva, et selle märgi tegelik positiivne sisu võimalikult hästi sihtrühmale kohale jõuaks.

TjaM: Kokkuvõtlikult, väga tõsised põhjused olid npnk väljavahetamiseks. Sellise käitumisega saadab Hansapank avalikkusele selge sõnumi, et ei võta kuulda inimesi ega hooli neist. Kuni raha tuleb, tulgu ükskõik mis moel ja mille/kelle hinnaga. Muidugi on see väga hea, kui Hanspank annab noortele raha oma projektide elluviimiseks. Kuid „Tähed särama“ projektiga saadab Hansapank avalikkusele sõnumi, et Ida-Euroopa üks suurimaid finantskorporatsioone ei võta ise sotsiaalset ega kultuurilist vastutust tehtud tegude eest, vaid jätab oma maine puhtakspesemise ning halva mängu heaks tegelikkuseks pööramise rahahädas noorte teha, andes neile selleks sisuliselt altkäemaksu. Hansapangal oli ainulaadne ja ajalooline võimalus oma kommunikatsioonis näidata, et inimene on tähtsam kui bränd ja luua sellega pretsedent ning uus kvaliteet, tõusta ka ise eetiliselt kõrgemale tasandile. Hansapank sai ise kunagi alguse paari inimese ehedast algatusest ja teotahest, kasvades paljude inimeste usaldusele rajatud suurettevõtmiseks. Paljude inimeste pahameel ja protestiaktsioon olid samuti ehe algatus – eesmärgiga säilitada ühiskonnas ja kultuuris usaldus - millest ka Hansapank elab ja toitub, kuid nagu näha – seda ise tegelikult väärtustamata ja toetamata.

Tiivel lubas maikuu jooksul vastata

2005-06-06T19:25:00.000+03:00

Peale pangaskvotti jäi meil kokkulepe HP turundusjuhi Toomas Tiiveliga, et ta mõtleb kuuldu üle maikuu jooksul järele ja saadab meile vastuse. Ei tulnud maikuu jooksul kippu ega kõppu. Küsisin siis täna hommikul Ando Noormetsalt, et kas Toomasel ei tulnud maikuu jooksul ühtegi mõtet pähe või pole antud lubadused talle lihtsalt olulised. Sellised olid meie küsimused:

-----Original Message-----
Sent: Wednesday, June 01, 2005 11:42 AM
To: Toomas Tiivel
Subject: vastus?

Tere Toomas!

Leppisime kohvikus kokku, et vastad meile maikuu jooksul, mis npnk
märgist/brändist saab. Meie huvi oleks siis täpsemalt selline, et

- kuna ütlesid, et meie arvamus avas sulle selles loos uusi tahke, siis mille
üle maikuus mõtlesid, millistele järeldustele jõudsid?
- kuidas läks vestlus Tangi esindajatega, mis nemad arvasid, millistele
järeldustele koos jõudsite?
- kui märk/bränd muutub, siis kuidas, millises suunas?
- kui ei muutu, siis miks, nii panga kui üldsuse seisukohast?

tervitades,
Merit, Tuuli jt

Tarbijakaitse vastus npnk kohta

2005-06-06T11:56:00.000+03:00

Lp Merit Karise ja Tuuli Toomere

Esitasite Tarbijakaitseametile omapoolsed arusaamad Hansapanga npnk reklaamikampaania kohta ning sealhulgas tõite välja ka reklaamiseaduse paragrahvid, mida Hansapank npnk brändi reklaamikampaaniaga rikkus.

Tarbijakaitseamet võttis noortele suunatud Hansapanga rottkoerte reklaami vaatluse alla, et järelevalvemenetluse käigus kontrollida nimetatud reklaami vastavust reklaamiseaduse nõuetele. Oleme seisukohal, et nimetatud kampaania puhul on eelkõige tegemist eetiliste probleemidega. Selle reklaamikampaaniaga tõestas eelkõigen usaldusele rõhuv Hansapank, et oma eesmärkide saavutamiseks ei pea nad paljuks kasutada ka küsitavaid võtteid ja teataval määral manipulatsiooni.

Hinnates npnk reklaamikampaania vastavust reklaamiseaduse §-dele 3, 4 ja 15:

§ 3. Reklaami põhinõuded
(1) Reklaami sisu, kujundus ja esitlusviis peavad olema sellised, mis üldsuse tavalise tähelepanu juures tagavad arusaamise, et tegemist on reklaamiga.
(2) Reklaamis peab sisalduma selgelt eristatav teave reklaami avalikustaja kohta. Selline teave peab reklaamis sisalduma tekstina või Eestis registreeritud kaubamärgi kaudu. Tarbijakaitseamet möönab, et npnk reklaamikampaania teaserite ehk eelreklaami puhul ei tagatud üldsuse tavalise tähelepanu juures piisavat arusaama, et tegemist on reklaamiga. Eelreklaami eesmärk on köita tarbija tähelepanu sellega, et edastatakse mingi osa infost, kuid ei avalikustata toodet ega reklaami tellijat. Praegune reklaamiseadus ei erista eelreklaami tavareklaamist. Reklaamiseadus võimaldab algatada väärteo menetluse ning karistada rahatrahviga reklaami üldnõuete rikkumise ja reklaami piirangute ja eritingimuste rikkumise eest. Reklaami põhinõuete rikkumise eest selliseid sanktsioone rakendada ei saa.

Kommentaar: ma ei ole jurist ja ma tõesti ei saa aru, kuidas ei saa karistada reklaami põhinõuete rikkumise eest?!?

§ 4. Eksitav reklaam
(1) Eksitav on reklaam, mis ükskõik millisel viisil, kaasa arvatud esitlusviis, petab või tõenäoliselt petab üldsust või mis toodud põhjustel kahjustab või võib kahjustada konkurenti. Eksitav reklaam on keelatud.
Oli tekkinud olukord, kus Hansapank läbi eelreklaami esitles end kellenagi, keda tegelikult ei eksisteerinud. Läbi viidi ulatuslik kampaania (plakatid, kodulehekülg, ajalehes ilmunud väljamõeldud lugu jne) ning alles nädala aega hiljem tunnistati enda seotust kõmu tekitanud reklaamikampaaniaga. Sellise nn eelreklaami eesmärgiks oli köita tarbija tähelepanu ilma toodet ja reklaami tellijat avalikustamata. Samas ei piirdutud lihtsalt uue tundmatu kaubamärgi esitlemisega vaid kasutati ka väljamõeldud legendi ning tänu meedia suurele huvile sai kampaaniale osaks väga suur tähelepanu. Eelreklaami eesmärgiks oli köita avalikkuse tähelepanu, mida saavutatigi, kuid Tarbijakaitseameti hinnangul valis Hansapank selle saavutamiseks liiga äärmuslikud vahendid. Antud eelreklaami osas on keeruline üheselt hinnata, kas tegemist oli tarbijate eksitamisega reklaamiseaduse § 4 järgi. Oleme seisukohal, et eelkõige rikkus Hansapank selle eelreklaamikampaaniaga ühiskonnas kehtivaid eetilisi tõekspidamisi ning seadis kahtluse alla oma senise usaldusväärse ja lugupeetud maine.

Kommentaar: nojah, sellega olen ma nõus, et see punkt on reklaamiseaduses üldse üks kahtlane punkt, kogu reklaam on ju fiktsioon. Samas pakkus Tarbijakaitse telefonis ise selle punkti välja? Minu meelest oleks see kehtinud ainult koos eelmise punktiga, et reklaami tellija ja avalikustaja püüdsid teadlikult varjata, et tegu on üldse reklaamiga. Aga no kui meie riigis on seadusega lubatud ka AK oma reklaamikampaaniaks ära osta, siis mis teha.

§ 15. Finantsteenuse reklaam
(1) Finantsteenusena käesoleva seaduse mõistes käsitletakse krediidiasutuste seaduse (RT I 1995, 4, 36) § 5 lõike 1 punktides 1-12 nimetatud teenuseid.
(2) Finantsteenuse reklaam peab olema arusaadav, üheselt mõistetav ning tagama selge ja kerge arusaamise pakutava teenuse kõikidest tingimustest, eelkõige tegelikust intressimäärast, kõikidest teistest teenusega seotud kuludest ning maksetingimustest
(3) Finantsteenuse reklaam ei tohi sisaldada konkureerivate teenuste otsest või kaudset võrdlust, milles kasutatakse teavet, mida ei saa otseselt ja kergesti võrrelda.
(4) Igas reklaamis või avalikkusele kättesaadavas pakkumises, millega keegi teavitab oma valmisolekust tarbijakrediidi andmiseks või selliste lepingute vahendamiseks ning mis sisaldab andmeid intressimäära või muude krediidikulude suuruse kohta, tuleb ära näidata, vajaduse korral vastavate näidete lisamisega, krediidi kulukuse määr.

Antud reklaami puhul tuleb arvestada asjaolu, et ei reklaamita mitte ühte konkreetset toodet või teenust (krediidiasutuste seaduse mõistes), vaid noortele mõeldud tooteportfelli, mis koondab endas erinevaid pangadustooteid (pangakaart, võimalus liituda pensioni teine sambaga, NPNK GSM pakett EMT võrgus, internetipank, jne). Seetõttu ei saa toetuda ka üheselt § 15 sätestatud nõuetele. Samas märgime, et teave npnk tooteportfelli ja selles sisalduvate toodete-teenuste kohta on esitletud korrektselt ja arusaadavalt veebilehel www.npnk.ee.

Kommentaar: See kõlab ju lausa HP väljavabandamisena. Muidugi oli pakkumise tuum HP enda teenus ja toode. Ja õrritusreklaami ajal polnud kuskilt saada mingit infot selle kohta, millega tegelikult tegu.

Arvestades asjaolusid, et Hansapank palus avalikult vabandust nende inimeste käest, kes tundsid end eksitatuna NPNK eelkampaania legendist ja ka eelkampaania esitlusest avalikus linnaruumis (Postimees 05.05.05; SL Õhtuleht 06.05.05) ei algatanud Tarbijakaitseamet Hansapanga suhtes väärteomenetlust. Tarbijakaitseameti peamiseks eesmärgiks ei ole mitte esmajärjekorras karistada kuivõrd hoolitseda selle eest, et vastavas valdkonnas oleks kindlustatud õiguskorrast kinnipidamine. Avaliku vabanduse palumisega näitas Hansapank, et mõistis ka ise oma eelreklaami kampaania piiripealsust ja eetilist ebakorrektsust.

Kommentaar: Jah, ikka pean kordama sama mõtet, mida Tarbijakaitsele ka telefonis juba ütlesin: kui ohver saab päti või varga ise kätte ja talle peksa annab, kas siis pole politseil enam midagi teha? Või piisab ka sellest, kui pätt ilusti vabandust palub?

Edaspidi püüab Tarbijakaitseamet tähelepanelikumalt ja kiiremini reageerida analoogsetele juhtumitele ning loodame ka tulevikus Teiega koostööd teha.

Lugupidamisega

Helle Aruniit
Peadirektor

Anne Reinkort
Turujärelevalve osakonna juhataja kt

Päeva nael

2005-06-03T11:26:00.000+03:00

Tänase päeva parima kommentaari kirjutas Chanel EPLis ilmunud Ahto Lobjaka artiklile "Põhiseadusleping kisub Euroopa Liidu kivina põhja":

Kui oleks minu teha, hoiaks ma ratsionaliste (loe: kõiketeadvad majandusmehed) puuris, kus oleks jooginõu, sifkad ja jooksuratas. See oleks efektiivsuse ja optimeerituse tipp. Pealegi on iga majandusinimese jaoks alati oluline sport.

Ega jah. Iga asja taga ongi raha. Iseseisvus ja rahvuslus on ju lihtsalt emotsioonid - majandusmeeste hoovad, millega pööblit suunata, eksole.

Rohkem EBS`ilikku ellusuhtumist. Rohkem Peep Vainu koolitusi! Rohkem BIG MAC`i. Ühesõnaga- BUY MORE.

Nõukogude aeg me keelel ja meeles

2005-06-01T14:39:00.000+03:00

(See lugu peaks varsti ilmuma ÄPs)
Lugupeetud tarbijad, meie poelettidele on saabunud külaline kaugest minevikust - Nõukogude viiner. Leedukad teevad ja kuulu järgi maitsvat päris hästi. Tegelikult ma imestan selle üle, et meie tootearendajad ning reklaamitegijad nõukogude aega nii vähe kasutavad. On ju nõukogude aeg näiteks meie mälusektoris nimega „Maitsvad toidukaubad“ igati aktsepteeritud. Väga edukad come-back'id on teinud Kalevi Kama šokolaad, Mõnus maius (ehk kass Arturi kook), ka kohukeste ja kohupiimakreemide armastus juurutati meisse nõukogude ajal ning Koolijäätis müüvat edukalt mitte ainult Eestis, vaid ka meie põhjanaabrite juures. Uue toote lansseerimine on teadagi turundustegevustest üks kulukamaid, nii et nõukogude aeg peaks nii tootja kui ka reklaamitegija jaoks olema lausa kulla-auk, kust ammutada ideid toodeteks, mille head maitset tarbija veel mäletab, märke, mis on tarbijale juba omased ja millega koos äratada ellu ka nostalgilised ja positiivsed assotsiatsioonid. Ning mis kõige tähtsam, ka tarbimisharjumus just nende tarbijate seas, kes olid nõukogude ajal piisavalt noored, et mäletada eelkõige head maitset, mitte nõukogude aja negatiivsust, ning on nüüd parimas ostujõus.

Ma ei tea, kui paljud lugejatest armastasid või mäletavad veel nõuka-aegseid loomakujulisi küpsiseid „Õnnelik lapsepõlv“. Kirjandusklassikas on vast kõige kuulsam ja popkultuuris lausa klišeeks saanud maitsest tulenenud mälestuste ja tunnete tulv pärit Marcel Prousti sulest, kui ta kirjeldab oma külaskäiku ema juurde ja maitseb üle aastate taas madeleine'i küpsiseid: „Ja äkki mälestus ilmutas end. See oli madeleine'i küpsise maitse, mille tädi Léonie pühapäeva hommikuti Combray's (sest neil hommikuil ei läinud ma õue enne missat) mulle anda tavatses, olles kastnud selle enne oma teetassi, kui läksin ta magamistuppa tere hommikust ütlema. Enne maitsmist ei äratanud küpsise nägemine mu meeltes midagi; võib-olla seepärast, et olin seda vahepeal kondiitriäride akendel nii palju näinud, ilma seda maitsmata, et küpsise kujutis oli lahkunud noist Combray päevadest ja võtnud koha sisse tänases; võib-olla nende selja taha jäänud ja mälust pühitud mälestuste tõttu polnud midagi ellu jäänud - kõik oli hajunud; asjade kontuurid, kaasa-arvatud madeleine'i küpsise kammkarbi-kuju, varjamas nii rikkalikult sensuaalset sisu oma rangete religioossete voltide all, olid kustunud või suikunud nagu oleks nad kaotanud ergamisvõime, mille abil säilitada oma koht mu teadvuses. Kui kaugest minevikust enam midagi ellu ei jää, pärast inimeste surma, pärast asjade purunemist ja laiali pillutumist, jäävad maitse ja lõhn üksi pikaks ajaks hingedena hõljuma kõige ülejäänu varemete vahele - õrnemad kuid kestvamad, kehatumad, püsivamad, ustavamad, mäletades, oodates, lootes, kandes kohkumatult oma olemuse tillukeses ja peaaegu adumatus osakeses määratut mäletamise struktuuri.“

Prousti essee tervikuna on siin

Aktivism

2005-06-01T13:24:00.000+03:00

Mulle näiteks hirmsat moodi meeldib aktivism kui selline, see, et idee või asi on nii oluline, et inimesed omast vabast tahtest ja tihti tasuta selle nimel töötavad. Eriti meeldib mulle aktivism, mille objekt inimestele korda läheb - nagu näiteks Tallinna Teed Korda algatus. Teede olukord käis ühele sõpruskonnale närvidele ja nad avastasid, et nad ei ole üksi. Nüüd kohtuvad nendega juba linnavõimud ja äkki tulebki sellest midagi ilusat välja. Siis meeldib mulle veel aktivism, mis kasutab uusi tehnoloogiaid ja kommunikatsioonivahendeid - näiteks Organic Trade Associationi nukufilm, peaosas kurk ja brokkoli. Kõige selle juures on kahju, et ma olen nii harjunud küünilist suhtumist igalt poolt otsima, et isegi seda salati-printsessi päästmise filmi ei saa vaadata muidu, kui mõeldes, et ilmselgelt peab see olema maapähklite reklaam. Hirmsasti tahaks rohkem aktiivsust, siirust ja aktivismi.

Nõukogude vorst

2005-06-01T13:14:00.000+03:00

Tiiger ostis ja tegi pildi, Ooker läkitas lingi ja Tuuli oleks pidanud selle üles panema, aga tal praegu üliõpilaste tööde hindamisega kiire:

Nõukogude vorsti pilt

Tiigri kommentaar vorstile Minut.ee-s

Mäng ja kokkulepe reklaamis, Äripäev 27. mai 2005

2005-05-27T11:48:00.000+03:00

Esimese postitusena kordan Äripäeva artiklit, sest toimetaja toimetas mõne koha valeks ja lõpupuändi rookis üldse välja:(
Toimetajad, ärge nii ilma autorilt luba küsimata tehke.

Mäng ja kokkulepe reklaamis

Juba nädalaid on meedias ja avalikkuses jutuks reklaam ning selle suhe ühiskonna ja kultuuriga. Esile on kerkinud teema kaks olulist mõõdet, mille eiramise kaugematest tagajärgedest tahan rääkida, tuginedes kahele prantsuse kultuuri- ja ühiskonnakriitikule, Jean Baudrillard’ile ja Roland Barthes’ile, kes mõlemad oma töödes reklaami käsitlesid.

Viimaste nädalate patuoinas on olnud õrritusreklaam. Õrritusreklaami eesmärk, nagu nimigi ütleb, on õrritada üldsust, jättes ütlemata, mis tootega on tegu ja kes on reklaami tellija. Kuid enamasti ei ürita reklaami tellija varjata seda, et tegu on reklaami kui sellisega. Seda saab reklaami lugeja aru reklaami esitlusviisist ehk meediakanalist ja sõnumi paigutusest selles. Õrritusreklaam on paigutatud tihti telereklaamipausi (nt hiljutine Fanta-Bamboocha), suurtele väliplakatitele (nt Nike), sest oluline on kindlustada selle märkamine. Sama nõuab ka reklaamiseaduse paragrahv 3: reklaami sisu, kujundus ja esitlusviis peavad olema sellised, mis üldsuse tavalise tähelepanu juures tagavad arusaamise, et tegu on reklaamiga.

See ongi piir, millest üleastumisel satume Jean Baudrillard’i raamatus “Simulaakrumid ja simulatsioon” kirjeldatud hüperreaalsesse maailma, kus side kujutise (simulatsiooni) ja reaalse vahel on kadunud. Inimesi pommitavad simulatsioonid, mis julgustavad neid ostma, hääletama, töötama, mängima, kuid lõpuks muutuvad nad apaatseks ja küüniliseks. Sest simulatsioonidel pole reaalset objekti. Selline sotsiaalse energia hajumise protsess viib Baudrillardi sõnul välja kõikide piiride kokkulangemiseni tähenduse, meedia ja sotsiaalse vahel. Kultuur ja ühiskond saavad eraldamatute kujutiste ja märkide vooluks. Simulatsioonid loovad reaalsuse, milles pole olemas enam ühtegi stabiilset struktuuri, millele ehitada poliitika, pank või punkbänd. Ja me peaksime vaatama ka AKd igal õhtul kahtlusega, kas näeme uudislugu tegelikult asetleidnud sündmusest või kellegi järjekordset reklaamikampaaniat.

Muide, Kurt Cobain oli marginaalsuse simulatsioon

Hiljem viskas Baudrillard õhku ka omapoolse provokatsiooni: Ronald Reagan oli poliitika simulatsioon, Kurt Cobain marginaalsuse simulatsioon ja Lahesõda sõja simulatsioon, sest enamik meist pole neid oma silmaga näinud. Mõelgem sellele, mida me ütleks oma nooremale vennale-õele või lapsele, kui ta tuleks nutuselt koju ja kurdaks, et keegi ei tule tema bändi, sest arvatakse, et kui kohale tulla, ootab neid ees tühjus või hoopis müügimees.

Õrritusreklaami puhul on oluline ka sõnumite järjekord ja tüüp. Enamasti koosneb õrritusreklaam ühte tüüpi sõnumist, millele umbes nädala pärast järgneb reklaam, kus avalikustatakse nii toode kui ka reklaami tellija. Õrritusreklaami pole mõtet väga eritüübilisteks sõnumiteks jupitada ega teed põhisõnumini liiga käänuliseks ajada, sest see hajutab reklaami lugeja tähelepanu ja tekitab segaduse sõnumite tõlgendamisel. Siin astub sisse teine mõõde – teksti (nii pildilise kui ka sõnalise) ja lugeja suhe. Roland Barthes kirjeldab oma essees “Teksti mõnu” kahte tekstitüüpi – kirjutaja teksti ja lugeja teksti. Esimesel puhul jääb lugejale kasin valikuvabadus teksti aktsepteerida või mitte. Selline oli minu arvates nt NPNK reklaam. Teise puhul saab lugejale osaks lugemisrõõm või -mõnu, osalemine tekstimaailma loomises. Kuid selleks tuleb lugejale teada anda, mis mänguga on tegu, mis on selle reeglid ja pakkuda lugejale kaasamängimiseks teadlikult mingi vihje.

Ameerika esseist Susan Sontag kirjeldas Barthes’i essees loodud lugejat nii: julge, ärgas, teravmeelne, intelligentne ja iseseisev. Lugeja n-ö preemia mistahes teksti (lisan siia ka reklaami) lugemisel on tunne, et teda pole alahinnatud. Pakun, et lugeja ei taha valida mitte niivõrd konservatiivsuse ja cool’i-popi-noortepärasuse vahel, vaid soovib, et teda ei alahinnataks, peetaks kinni kokkulepetest ja mängureeglitest. Muidugi on vahe, milline mäng välja pakutakse – kas filmilik autovargus nagu Audi viimases kampaanias USAs, teotahteline noortegrupp või hoopis lapserööv, millest pisarais ema AKs räägib ja kus lapse nt Falcki tublid turvatöötajad emale elusalt ja tervelt tagasi toovad ja kogu lugu osutub Falcki reklaamikampaaniaks.

Kõigi selliste mängude, mille tegelikku nime ja reegleid me ei tea, tulemus on sama: nad õõnestavad usaldust ja reaalsust, mida reklaamitegijad ise oma tööks vajavad.

Inimesed, kes räägivad, et mistahes tähelepanu on hea reklaam, ei mõtle seda kunagi enesekohaselt. Selle väite esitajad justkui arvaks, et kusagil on inimesed, kes nagu torud infomassiga täitudes info edastaja poole kaldu vajuvad ja nii jäävadki. Ma ei tea ühtegi inimest, kes end selliseks toruks peaks. Seda, et hea toode müüb mistahes kampaania kiuste, teame me niikuinii. Kuidas aga teha head, isikupärast ja mitteründavat reklaami, selle väljamõtlemine on reklaamitegijate töö. Kes ei oska, sel on tagumine aeg külastada internetilehekülge, kus loovust saab lausa osta!