kolmapäev, juuni 01, 2005

Nõukogude aeg me keelel ja meeles

(See lugu peaks varsti ilmuma ÄPs)
Lugupeetud tarbijad, meie poelettidele on saabunud külaline kaugest minevikust - Nõukogude viiner. Leedukad teevad ja kuulu järgi maitsvat päris hästi. Tegelikult ma imestan selle üle, et meie tootearendajad ning reklaamitegijad nõukogude aega nii vähe kasutavad. On ju nõukogude aeg näiteks meie mälusektoris nimega „Maitsvad toidukaubad“ igati aktsepteeritud. Väga edukad come-back'id on teinud Kalevi Kama šokolaad, Mõnus maius (ehk kass Arturi kook), ka kohukeste ja kohupiimakreemide armastus juurutati meisse nõukogude ajal ning Koolijäätis müüvat edukalt mitte ainult Eestis, vaid ka meie põhjanaabrite juures. Uue toote lansseerimine on teadagi turundustegevustest üks kulukamaid, nii et nõukogude aeg peaks nii tootja kui ka reklaamitegija jaoks olema lausa kulla-auk, kust ammutada ideid toodeteks, mille head maitset tarbija veel mäletab, märke, mis on tarbijale juba omased ja millega koos äratada ellu ka nostalgilised ja positiivsed assotsiatsioonid. Ning mis kõige tähtsam, ka tarbimisharjumus just nende tarbijate seas, kes olid nõukogude ajal piisavalt noored, et mäletada eelkõige head maitset, mitte nõukogude aja negatiivsust, ning on nüüd parimas ostujõus.

Ma ei tea, kui paljud lugejatest armastasid või mäletavad veel nõuka-aegseid loomakujulisi küpsiseid „Õnnelik lapsepõlv“. Kirjandusklassikas on vast kõige kuulsam ja popkultuuris lausa klišeeks saanud maitsest tulenenud mälestuste ja tunnete tulv pärit Marcel Prousti sulest, kui ta kirjeldab oma külaskäiku ema juurde ja maitseb üle aastate taas madeleine'i küpsiseid: „Ja äkki mälestus ilmutas end. See oli madeleine'i küpsise maitse, mille tädi Léonie pühapäeva hommikuti Combray's (sest neil hommikuil ei läinud ma õue enne missat) mulle anda tavatses, olles kastnud selle enne oma teetassi, kui läksin ta magamistuppa tere hommikust ütlema. Enne maitsmist ei äratanud küpsise nägemine mu meeltes midagi; võib-olla seepärast, et olin seda vahepeal kondiitriäride akendel nii palju näinud, ilma seda maitsmata, et küpsise kujutis oli lahkunud noist Combray päevadest ja võtnud koha sisse tänases; võib-olla nende selja taha jäänud ja mälust pühitud mälestuste tõttu polnud midagi ellu jäänud - kõik oli hajunud; asjade kontuurid, kaasa-arvatud madeleine'i küpsise kammkarbi-kuju, varjamas nii rikkalikult sensuaalset sisu oma rangete religioossete voltide all, olid kustunud või suikunud nagu oleks nad kaotanud ergamisvõime, mille abil säilitada oma koht mu teadvuses. Kui kaugest minevikust enam midagi ellu ei jää, pärast inimeste surma, pärast asjade purunemist ja laiali pillutumist, jäävad maitse ja lõhn üksi pikaks ajaks hingedena hõljuma kõige ülejäänu varemete vahele - õrnemad kuid kestvamad, kehatumad, püsivamad, ustavamad, mäletades, oodates, lootes, kandes kohkumatult oma olemuse tillukeses ja peaaegu adumatus osakeses määratut mäletamise struktuuri.“

Prousti essee tervikuna on siin