Kinkimise valu ja võlu

Autorid: Richard Tensok ja Tuuli Toomere

Jõulud on ukse ees, seega on paslik mõtiskleda, mida kingituste tegemine tähendab, miks kingitusi üldse tehakse ning mis sellega kaasneb.

Antropoloogilises käsitluses on kinkimine rituaal, mille käigus valatakse isiklikud suhted asjade vormi. See on kommunikatsioon, mille käigus on edastatavaks teateks kingiga seonduvad väärtused ning tähendused. Kinkija soovib kingiga midagi öelda. Kinkides ei soovi me kingisaajale mitte lihtsalt rõõmu valmistada, vaid näitame neid välja valides, millisena me nii ennast kui kingi saajat näeme ning määratleme ka enda suhet kingi saajaga. Kingid väljendavad kingitegija nägemust kingisaajast ning justkui rõhutavad neid saaja imago aspekte või isiklikke omadusi, mis on nendevahelises suhtes kõige märkimisväärsemad.

Õigesti valitud kink on tähelepanuavaldus, mis tekitab rõõmu, väljendab suhtlemissoovi ning solidaarsustunnet – kinkijal ja kingisaajal on midagi ühist, kuna kinkija jagab saajaga midagi isiklikult tema jaoks välja valitut. Ilmselt just seetõttu peetakse enamuses kultuurides kingist keeldumist tabuks. Seda mõtestatakse kui teise hea tahte tagasi lükkamist ning tunnetatakse solvamisena. Mõtlemine, et kui antakse, siis tuleb vastu võtta, on tavaks ka meil. Kingi saaja ei saa selle vastuvõtmisest keelduda, tihti ka juhul kui kingitus pisut kummaline tundub.

Pärast toreda kingi saamist valdab meid tänutunne kingitegija suhtes. Mõne aja möödudes moondub see aga pigem võlatundeks: tunnetatakse vajadust midagi vastu kinkida, survet kommunikatsioonile vastamiseks. Seega näib asjadel olevat jõud, mis paneb nad omanike juurde mingis vormis tagasi tulema. On huvitav, et kink kannab endas osakest kinkijast ka peale üleandmist, olles justkui kinkija „trooja hobune” kingisaaja isiklikus ruumis, tuletades selle kinkijat pidevalt meelde. Seega ei avaldu kingi mõju vaid kinkimise hetkel, vaid on pikaajalisem lükates käima vastastikuste kingituste tegemise lõputu ratta.

Iga kingi puhul peaksime mõtlema, mida tahame kingiga öelda, kas kingitav asi või tegu ning viis, kuidas kink saajani jõuab väljendab seda mõtet. Samuti kuidas kink saajat mõjutab, kuidas ta võiks ennast kinki saades tunda, millisena ennast selle valguses näha ning millise vastukingi tegemisest on ta meie käitumise tõttu sunnitud pead murdma. Küllaltki sageli lähtutakse kinki tehes aga hoopiski mitte kingi saajast vaid pigem iseendast ehk sellest, millise mulje kingitus minust jätab. Kinkimisaktiga keskendutakse ese eiletoomisele, soovitakse näidata, mida võidakse endale lubada, mida omatakse, millisesse klassi kuulutakse. Vastukingiga püütakse omakorda kinkijat üle trumbata. Kingitus on seega kui väljakutse, millele tuleb vastata. Kingituste tegemise rituaal ja kingisaaja taanduvad siin vaid vahendiks, mille kaudu oma domineerimishuvi deklareerida. Nii on pettumused ja piinlikkustunne kingituste puhul tavalised, kuna isiklikumad kinkimissõnumid jäävad tahaplaanile.

Ühepoolne kinkimine

Kuniks vastukinki pole tehtud, valitseb andja ja saaja vahel ebavõrdsuse hierarhia ning kingi saaja tunnetab sundust millegi samalaadsega vastata, kui andja-saaja vahelisest suhtest saadakse aru kui võrdsest. Vastasel korral jääb aga püsima kinkija sümboolne domineerimine kingisaaja üle. Kinkimise vood on suunatud hierarhiliselt allapoole: rikastelt vaestele, meestelt naistele ja vanadelt noortele. Kingisaajad aheldatakse sümboolselt võimu ahelasse ning allutatust legitimeeritakse kui asjade loomulikku seisu. Jõulupreemiatega toodetakse leplikke töötajaid, mänguasjadega sõnakuulelikke lapsi, jõuluehteis linnaga rahumeelseid linnakodanikke, heategevusega tänulikke ohvreid.

Kord aastas ühepoolset kingituste jagamist pole vaja vaid nõrgematele tähelepanu juhtimiseks, vaid ka tugevamate positsiooni välja toomiseks. Ühepoolne kinkimine on oma olemuselt ohverdamine, asjade tuulde loopimine, kuna otsest vastukinki loota ei ole. Võimalus niimoodi oma ressursse raisata on staatusemäng – pillata oma vara ning hävitada end olemuslikult eesmärgiga sümboolselt oma üleolekut kinnistada.

Kingid leevendavad nii andja kui saaja puhul ebavõrdsuse valu, pehmendavad domineerimissuhteid. Võimukandjad maksavad allutatute kannatused justkui kingitustega kinni ja õigustavad selle teoga oma domineerimise meetodeid ning nende tegevuse tagajärjel valitsevat olukorda. Lapsed, vaesed, haiged, jt abivajajad aitavad täiskasvanutel jõulude ajal olla moraalselt paremad inimesed andes neile hetkeks võimaluse oma süümepiinadest vabanemiseks ja patukahetsuseks, et siis taas uue hooga vanaviisi jätkata. Ühepoolsete kinkide saajad, näiteks firma töötajad või lastekodud, on aga iga aastaste jõuluannetustega sedavõrd harjunud, et nad oleksid ilmselt pahased, kui see ressursivoog ühel aastal katkeks ega hooliks võrdsematest suhetest kuigivõrd.

Kaubad ja kingid

Vaatamata sellele, et inimestevahelised suhted muutuvad aina vähem isiklikeks ja üha enam kaubastuvad, pole kinkimine kaotanud oma isiklikku ja vabatahtlikku loomust. Vastasel korral ei tunnetataks me seda tegevust kinkimisena, vaid näiteks maksu maksmisena. Kuigi kurdetakse, et asjad piiravad inimeste vabadust, on vähesed valmis neist loobuma, ka kingitusi tehes. Seda ilmselt seetõttu, et erinevalt kaunitest mõtetest on asjad nähtavad ja kombitavad (mõelge kaisukarude peale!), seega näib neil olevat tugevam sümboliline jõud.

Tarbimisühiskonnas on kinkimine protsess, mille käigus konverteeritakse tarbijaturult ostetud, enamasti masstoodetud anonüümsed kaubad isiklikeks ja pühadeks kinkideks.
Kuidas seda teha? Üks võimalus on muuta poes oleva eseme otstarvet või mõelda välja mõni eriline viis, kuidas asi üle da. Traditsiooniline kaubast kingi kujundamise viisiks on kingituse pakkimine, selle sisu peitmine. Ka kaart omaloodud mõttetera või isikliku käega kirjutatud salmiga aitab poekinki isiklikumaks muuta ning annab ühtlasi võimaluse sõnu materialiseerida, kuigi kipub mõne aja pärast kingisaaja paberite-raamatute vahele ära kaduma. Uuringud on näidanud, et kõige enam hinnatakse kingisaajate poolt siiski ise valmistatud kingitusi, kuna need on kõige isiklikumad kingid, mida võib ette kujutada. Samas on nende tegemine väga aeganõudev, mistõttu sellised kingid ilmselt hinnatuimad ongi.

Kaubast saab isiklik kink ka siis kui ostetud asi on selgelt midagi, mis näitab, et andja teab, mida saaja vajab ja ta on selle leidmiseks tuhandete teiste asjade seast kurja vaeva näinud. Parim kingitus näitab üksikasjalikku teadmist saajast ja kinkija-saaja vahelisest suhtest. Mida suuremaid käitumuslikke kulusid (hind, fantaasia, aeg) andja on teinud, seda enam kingitust saaja poolt väärtustatakse. Kink, mis ei ole seotud aja ja pingutustega, nii psühholoogiliste kui füüsilistega, jääb kaubaks ega muutu kingiks ning ei ole seega eriti hinnatud. Sama kehtib tüüpiliste, nö kindlate ja ähmaselt igavate kinkide puhul nagu fotoalbum, küpsisepakk või ilmetu vaas aga ka valmis jõulupakendid poes. Mitteeristavate kinkidena peetakse neid tihti halvimateks kinkideks, mida tavaliselt valitakse hinna järgi.

Kingituse puhul hinnatakse selle rahalise väärtuse varjamist ning üllatusmomenti. Seetõttu püütaksegi peita kingi sisu ningjõulude ajal tihti ka kingi tegijat. Tekkinud anonüümsus kõrvaldab otsese vastukingi tegemise kohustuse ning nii ei varjuta ka võlatunne kingi saamise rõõmu. Näiteks vajame jõuluvana ning päkapikke meie kinkide üleandmiseks, isegi siis kui me suureks kasvame. Jõuluvana kingituste pühaks muutja rolli, ta on vahendaja, kes muudab kingid ohvriteks olles samas ka materialismi ja hedonismi jumal kaasaja tarbimiskultuuris. Illusioon jõuluvanast peab säilima, kuna kingid eeldatakse olevat antud altruistlikult ja tasuta, ilma igasuguse mõtteta millegi vastusaamisest.

Raha kinkimine

Asjast teeb kingi hea kavatsus, mõte on see, mis tõeliselt loeb. Hea kink meenutab kinkijat, mis on kingituse puhul olulisem kui asi ja selle väärtus. Kingist ei tohiks mõelda kui objektist või rahalisest väärtusest. Selles kontekstis tundub raha kinkimine täiesti välistatuna. Kuna raha on „kerge kingitus“ ehk temaga on seotud äärmiselt madalad käitumuslikud kulud, siis üldiselt sellist kingitust emotsionaalselt ei hinnata. Raha pole seotud ei kinkija ega saaja identiteediga ning ta kaubastab suhet, andes sellele konkreetse numbrilise väärtuse. Raha kinkimist võidakse tunnetada kui jootraha andmist või altkäemaksu, korruptsiooni.

Raha kinkimist õigustatakse tihti nn „tõelise kingi valimise võimaluse” andmisega kingi saajale, kelle vajadust millegi kallima ostmiseks, mille muretsemine muidu üle jõu käiks, raha kinkimisega toetatakse. Mida suurem on oht kingiga eksida, midagi ebavajalikku, mitteväärtustatavat kinkida, seda tõenäolisemalt kingitakse raha. Kinkija käitub seega nii nagu oleks kingi materiaalne väärtus oluline. See on aga vastuolus kinkimise sümboolse ideega, kus väärtustatakse kinkimist ennast enam kui kingitud objekti.

Vastuolu pehmendamiseks saab kingiraha panna ümbrikusse, kaardi vahele, või selle muul moel ära pakkida. Ka kinkekaart on üks raha sakraliseerimise vorme. Pakendatuna kaupluste turustajate poolt annab see rahale justkui eseme omadused. Olles piiratud konkreetse kaupluseketiga kitsendavad kinkekaardid oluliselt kingisaaja valikuvabadust, kuid on kinkidena enam aktsepteeritud kui raha.

Pühade ajal kinkide ostmisega läheb osa muretsetud asjade materiaalsest väärtusest kaduma, kuna kingisaaja ise suudaks sama raha eest ilmselt paremini oma vajadusi rahuldada. Majanduslikus mõttes on kinkimissündmused nagu jõulud seega raiskamine. Raha kinkimine näib seega ratsionaalse viisina sellist kaotust vältida, kuid kinkimise sümboolse mõtte arvelt. Kuigi raha loogika on asunud kingituste tegemise praktikas toimima, on andmise sümboolne tähtsus endiselt oluline. Häid jõule!

Artikkel põhineb Tuuli Toomere artiklil „Kinkimine tarbimiskultuuri kontekstis”, Estonian Social Science Online, 2005 nr 3.