Reklaam korvpallilaual

Viljandis koguti paar nädalat tagasi allkirju A Le Coqi vastu, kes paigutas kooli spordiväljaku korvilaudadele punasel taustal oma logo. Protestijad väitsid, et see on alaealistele suunatud õllereklaam. Mis minu meelest oli terve mõistusega võttes täiesti õigustatud, sest laiema avalikkuse jaoks seostubki A Le Coq ja punane värv koos eelkõige õllega. Siin ei oma mingit tähtsust väide, et ettevõte mõtles selle all firmat - näeb seda ju avalikkus. Nüüd on siis jõutud sellisele kokkuleppele, et korvilauad muutuvad veel kirjumateks.

Mul on ainult kaks kommentaari:
1) Koolile - kool ja kooli ümbrus peaksid olema reklaamivabad.
2) Ettevõtetele - kui teha reklaami, siis on ka muid võimalusi peale kõige suurema, värvilisema, valjuma jne endale nõudmiseks. Miks tahtis A Le Coq oma logo tingimata korvilauale? Mu meelest segab punane ja kirjadega korvilaud juba mängimist. Ja A Le Coqi poolt oli see ilmselge ahnus ja kontekstiga mitte-arvestamine nõuda just korvilaudu oma reklaamiks. Ettevõte oleks võinud olla diskreetsem, arvestada, et tegemist on alaealiste ja haridusasutusega. Väljapeetud ja tagasihoidlikum silt kuskil platsi lähedal oleks olnud ehk kohasem. Reklaami vastuvõtja (antud juhul siis kool) ei oma ka vastavat kogemust, ei oska anda hinnangut, ei tea oma õigusi või kuidas võiks/peaks asjad olema.

Me ettevõtted aga arvavad sageli, et kõige efektiivsem on käituda umbes nii: kujutlege inimesi täis tuba, kuhu siseneb veel keegi, kes lööb ukse pauguga lahti, ronib tooli otsa ja kukub möirgama. Inimesed toas on jahmunud, mõni hakkab vastu hüüdma, mõni katsub minema hiilida, mõni pistab nina raamatusse. Võibla oleks tulijal mõtekas vaadata, et mis tuba on, kes seal on, kellega mul on vaja rääkida, mis nad seal parajasti teevad ja siis valida kohane suhtlusvorm. Coca-Cola Plazaga oli sama lugu - tingimata oli vaja nõuda endale asutuse nimi. Ehk oleks piisanud ka sellest, et reklaami näidatakse iga filmi ees, nagu see nüüd vist on.