Enne "Allakäiku"

Täna hommikul kuulasime Oga Vikerist Kultuurimaja, mis asendab suvepuhkusele läinud Kultuurikaja. Marek Tamm rääkis ajaloost, nagu sellest räägivad ilukirjanduslikud teosed, filmid ja teadustekstid. Muuhulgas ütles ka, et Venemaa püüab oma minevikku ja ajalugu eitada, Saksamaal, vastupidi, on sellest saanud kinnisidee.

Meil liikus mõte edasi Hitleri juurde. Meenus, millise huviga hakkasin vaatama minisarja Hitleri elust, milles peaosa mängis Robert Carlyle. Pettusin, sest olin oodanud lugu inimesest. Aga lugu rääkis ikkagi monstrumist – lapsena hävitas mesilastaru, suurena miljoneid juute. Nüüd on sakslased ise teinud filmi „Allakäik“, kus pidavat nägema Hitleri inimlikumat poolt. Ma olen näinud selle filmi reklaamjuppi, kus Hitler seisis nagu väsinud vana koer, kiljus midagi ja inimesed vaatasid teda õuduse ja haletsuse seguga näol. Mul on mulje, et Hitlerit ongi seni kujutatud ainult monstrumina – kas pinges neurootilise lõukoerana nagu Carlyle'i variandis või väsinud ja taga-aetud rebasena nagu „Allakäigus“. Aga ikka monstrumina. Ja kiljuvana. Monstrumit on lihtne liigitada kuhugile teisele poole, hulluse ja ebanormaalsuse poolele, millega meil, „normaalsetel“ ju mingit seost pole.

Mul tekkis mõte, et mis siis, kui Hilterit kujutataks täiesti tavalise inimesena? Muidugi, mingeid isiksuse seadumusi ja soodumusi ei saaks vist päris välja jätta, karismat ka. Aga mis siis, kui vastupidiselt senisele rõhuasetusele, kus domineerivad ego ja hullus, joonistataks välja juhused, kokkusattumused, asjaolud, eriti teiste inimeste mitte-hoolimine ja kaasa-aitamine? Siis oleks ju sõnum hoopis teine. Kui rõhutada Hitleri ego ja maania asemel hoopis tema hoolimatut isa, mõtlemisvõimetuid kaasa-aitajaid jne, siis nendega on samastumisvõimalus palju suurem - nii lihtne on pöörata pilk mujale, käega lüüa, jätta sekkumata, oma arvamus välja ütlemata, vastu astumata. Homme vaatame „Allakäiku“.