Frontline valgest ja mustast propagandast

Mark Crispin Miller
meediakriitik

Frontline küsib: Kas reklaamitegijad peaksid reklaamitegemise ära lõpetama?

No mõni reklaamitegija ongi, reklaamitegemise selle traditsioonilises tähenduses. Kui me räägime reklaamist, siis enamasti mõtleme me „valget propagandat“ ehk reklaame, mis on ilmselgelt reklaamid. Nad annavad märku, et tegu on reklaamiga. Kuid sealt edasi jõuame palju hämaramasse propaganda maailma, kus inimesed ei tea täpselt või üldse mitte, et neile midagi müüa püütakse, et maailm, milles sa liigud, on tegelikult reklaam.

Kui traditsiooniline reklaam põrkub järjest enam inimeste vastupanuga – mis on täiesti mõistetav, kuna inimesed usaldavad sellised sõnumeid üha vähem, neid on üha raskem stimuleerida, nad muutuvad üha blaseerunumaks – siis on reklaamitegijad hakanud kasutama üha vargsemaid võtteid inimese teadvusesse ja hinge pugemiseks. Neid võtteid on terve hulk, mis jõuavad üsna lähedale sellele, mida spioonindust tundvad inimesed „mustaks propagandaks“ nimetavad; näiteks inimeste saatmine tasu eest baari, et nad muuhulgas puhuksid juttu ka uuest suitsumargist või õllest, nagu meeldiksid need neile spontaanselt. Telekas on saateid, mis tunduvad reklaamivabad, kuid neis esinevad logod ja ehitised, mis on loosse sisse kirjutatud, nii et tegelikult on tegu reklaamiga.

Seega oleme me liikumas traditsioonilisest reklaamist fundamentaalsema ajupesu suunas, mida propaganda ju alati on tahtnud teha. Reklaam on lihtsalt propaganda kommertsvorm. Propaganda ei taha mitte ainult keskkonda sisse imbuda, vaid ise selleks keskkonnaks saada. Propaganda tahab saada õhuks, mida me hingame. Propaganda tahab, et me ei leiaks enam teed sellest maailmast välja, mille ta meile loonud on...