Mart Ummelase päevakommentaar 12.12 Vikerraadios

Üks julge ja terav kommentaar Mart Ummelaselt

Tere kuulama minu selle aasta viimast meediakommentaari!

Pühendan selle teemale, mis mulle alati on muret valmistanud - alkoholireklaamile meie tänavail ja meedias. Ütlen kohe, et ma pole mingi karsklane, hindan head veini ega põlga ära ka teisi kvaliteetseid napse, eriti heas seltskonnas ja mõõdukaks tuju tõstmiseks. Ent alkohol pole mulle kunagi olnud vahend mõistuse kaotamiseks, pidurite vabastamiseks või lihtsalt uttu tõmbamiseks.

Miks inimesed, eriti noored alkoholilõksu langevad, pole kahtlemata alkoholi kui niisuguse süü, vaid selleks on palju sotsiaalseid, aga ka subjektiivseid, eelkõige aga kasvatuslikke põhjusi. Nõukogude ajal alkoholireklaami küll polnud, aga see ei takistanud viinavõtmist, võivad täna alkoholitootjad ja reklaamifirmad oma lokkavat tegevust põhjendada. Ikka esitatakse põhjendusena see, et parem juba riigiviin ja selle reklaam kui salaalkoholi ja surrogaatide levik jne.

Ja siiski näeme maailmas ringi reisides, eriti Põhjamaades, mille mentaalne õhustik Eestile nii vägagi sarnane, et ühiskond on võtnud seal alkoholimüügi, alkoholireklaamist kõnelemata, oma range kontrolli alla. Miks Eestis on siiski valitud nii vabameelne, võiks isegi öelda - anarhiline alternatiiv. Kelle või mlle huvides see on? Vägisi tundub, et meie alkoholitootjad ja -reklaamijad on rohke raha nabavöödiga seotud meie poliitikute ja erakondadega. Vaidlused alkoholireklaami keelamise üle sumbuvad ju alati Riigikogu saalis vandeseltslaslikku üminasse.

Tänases Postimehes on kaks väga ilmekalt kokkukõlavat lugu. Kõigepealt saame lugeda välireklaamifirma Clear Channel soigumisi selle üle, et Tallinna linn ei taha lubada neil koolimajade ja lasteasutuste läheduses korraldada reklaamibakhanaale, et on koguni ära jäänud reklaamikampaaniad Saku sünnipäev ja Saku originaal. Firma leiab, et linnavalitsuse kehtestatud 300 meetrit, mis peab olema alkoholireklaami vaba tsoon lasteasutuste ümber, pole "vahetu lähedus". Hoolimata Tallinna halduskohtu otsusest, et linnavalitsusel on seaduse alusel õigus oma määrusega kehtestada sellise tsooni piirid, nõuab firma linnalt ehk siis meilt kõigilt, maksumaksjailt, 300 tuhande krooni suurust kompensatsiooni. Firma ähvardab jätkata kohtuteed ringkonnakohtus, põhjenduseks ettevõtlusvabaduse piiramine.

Mis asi on üldse see püha ettevõtlusvabadus? Kas see vabadus on tõesti kaalukam kui ühiskonna tervis ja heaolu, eriti selle kaitsetuima osa - laste ja noorte tulevik. Ega midagi, andkem siis lastele juba võimalus tulirelvi osta - selles suunas juba tegelikult liigumegi, või nautida koos esimeste puberteedi-ilmngutega ka lihalikke rõõme lõbumajades, millest üks kuuldavasti asub otse lastepolikliiniku sissekäigu vastas!? Kas tõesti eraomand ja turumajandus on tänases Eestis märksa pühalikumad argumendid kui kristlikud tõed, mida peaminister üritab isegi seaduse jõul koolilastele tunniplaani sisse suruda. Või ongi see meie demokraatia eripära, et ühe suupoolega jagame igat masti ahneile ettevõtjaile, tänastele templikaupmeestele nende mammona teenimiseks litsentse, teise suupoolega aga püüame rahvast silmakirjalikult veenda olema kained ja karsked. Tõeliselt variserlik suhtumine, kui kasutada jõuluaja piibellikku retoorikat, mis tänases ohjeldamatus tarbimishulluses on muidugi vaid naiivne ja idealistlik sõnakõlks.

Aga lubasin kõnelda teisestki loost Postimehes, nimelt kiirabiarsti ja Eesti vaieldamatult ühe teenekaima sotsiaaltöö entusiasti Mare Liigeri kirjutist Püha "öök", milles ta tabavalt ja ühtaegu hävitavalt paljastab alkoholitootjate ebaeetilisi, et mitte öelda kuritegelikke reklaaminippe. Igaüks hinnaku Baari-saadet kuidas tahes, minu jaoks on see muidugi saast, aga see, kuidas alkoholitootjad selle saate ees, ajal ja järel hullutavad noorsugu tuntud alkoholilembese näitleja abiga (sisuliselt eirates nõnda ka kehtivat reklaamiseadust), võiks siiski mõnele vähegi vastutustundlikumale võimuesindajale silma hakata. Kui ta meie alkoholimaffiast hoolimata seda siiski julgeb!?

Mare Liiger meenutab ka seda telereklaami, mis oma piiritus maotuses on minulegi silma hakanud. Ma pole küll harras usklik, kuid Saaremaa viina sidumine Püha ööga on siiski midagi, mille madaluseni ei tohiks ka üks matsi- ja metsarahvas langeda. Mis rahvuslikust ärkamisest me räägime, kui oleme selle reklaami kaudu näidanud ennast kogu maailmale rahvusena mingite metslaste ja mühakatena. Mare Liiger juhib meie tähelepanu asjaolule, mida näevad tegelikult kõik meie poliitikud, ametnikud ja meediategelased, kes näevad, kuid ei liiguta vuntsigi - kogu meie efektseim alkoholireklaam on suunatud vaid noortele, see tähendab, meie rahvuse tuleviku hävitamisele. Pärast seda jääb tõesti vaid möönda, et geenivaramut oleks siiski vaja, et ehk saja aasta pärast tuleb keegi kuskil mõttele taaselustada surnud liik nimega "eestlased". Kui muidugi julgeb!

Kõigest hoolimata lõpuks minu naiivne soov - rahulikke jõule teile! Mida muud siin ikka soovida, või peaks rivistuma koos meie võimu- ja majanduseliidiga ühte rivvi ja hõiskama - proosit Jeesus!?