ettekanne E-Riigi Akadeemia Sihtasutuse seminaril 10.nov

Ajaveebindusest ja kodanikualgatusest ehk blogimisest ja protestimisest

Seda teemat saaks käsitleda kahel mõõtmel: esiteks aktsiooniblogijad, kes kasutavad oma protestiaktsiooni vahendina ja väljundina blogi (EI-NPNK ja Kiil) ning teiseks püsiblogijad, kes algatavad protestiaktsiooni, mis piirdub internetiga või jõuab ka „tegelikkusse“. Teise mõõtme näited (siiski peamiselt internetiga piirdunud) võiks olla Telleri kommentaariumis üle aasta käinud arutelu kilekottide kasutamisest loobumisest ( kilekotiuputus ja kilekotiteema) ja eesti versioon Google-bomb'ist (George Bushi vastu suunatud kampaaniast miserable failure), mis Eestis keskendus Keskerakonnale otsisõnaga masendav ja milles blogijad aktiivselt osalesid.

Blog kui protestiaktsiooni instrument? EI-NPNK aktsiooniga olid seotud peaaegu kõik interneti suhtlusvormid - ajalehe internetiversioon, foorum, veebileht, email, msn – välja arvatud blog. Üheks blogi mittekasutamise põhjuseks võis olla see, et alles 2004. aasta kevadest on Eestis üldse hakanud tekkima ühiskonnakriitilisi blogisid, kuni selle ajani oli blog valdavalt ühe inimese eraeluline veebipäevik. Tagantjärele targana võiks öelda, et blogi oleks olnud EI-NPNK aktsioonis mitmes mõttes igati tõhus suhtlus- ja väljendusvahend. Esiteks sellepärast, et blogi on lihtsam teha kui veebilehte (nt siinsamas Bloggeris); teiseks, blogis saab suhelda ja oma arvamust avaldada terve grupp; kolmandaks on blogi näol olemas ühekorraga ja ühes kohas nii uudiste arhiiv kui ka kanal, mille aadressi teistele levitada. Viimase tõestuseks võiks tuua ka hiljutised Pariisi rahutused (artikkel International Herald Tribune's, vihjas Peeter Marvet) Seega peaks blog olema igati hea protestiaktsiooni vahend, kuid sellisest võimalusest peaks ka kodanikud, laiem avalikkus teadlik olema. Võimalik, et kodanikuühiskonna, kodanikuõpetuse või kodanikualgatuse „tööriistakomplekti“ peaks kuuluma juhend, kuidas organiseerida tõhusat protesti ja kuidas end alternatiivsel moel avalikkuses kuuldavaks teha, näiteks blogi abil.

Blogijad kui uus protestijõud? Kui blog on hea tehniline vahend protestimiseks, siis püsiblogijatel on eeldatavasti rida nö tehnilisi ühis- või püsitunnuseid, mis saavad soodustada tõhusa protestiaktsiooni läbiviimist. Püsiblogijaid võiks lugeda grupiks või kogukonnaks, sest selle liikmed on suuremal või vähemal määral üksteisest teadlikud, jälgivad üksteise blogisid ja omavad keskmisest kõrgemat arvutioskust (et näiteks bännereid, logosid teha), kuigi millegi vastu protestimise olulisimaks põhitingimuseks on eelkõige muidugi maailmavaateline ühtsus. Aktsiooniblogijad seevastu ei tunne reeglina eelnevalt üksteist ning nende omavaheline tutvumine ja kokkusaamine toimub sõltuvalt sellest, kuidas indiviidid üksteisega kontakti otsivad ja leiavad. EI-NPNK aktsioon oli nö klassikaline protestiaktsioon selles mõttes, et tekkis probleem, mille tõttu tuli kokku grupp inimesi ja viis läbi aktsiooni. Mis tähendab, et tegu polnud juba olemasoleva grupiga, mida oleks aktsioonieelselt ühendanud reklaami- või tarbimiskriitiline meelsus. Viimase näiteks võiks olla pigem väike rühmitus Kiirgav Aju (mitte küll blogi, vaid veebilehega Kiirgav Aju), mis korraldas vastavatud De la Gardie ostukeskuse ees Viru tänaval 16.veebruaril 2000. aastal protesti-(või pigem naeruvääristamis)aktsiooni selliste plakatitega nagu „Tarbi kiiremini“, „Osta rohkem“, „Osta iga hinna eest“, „Vaesus on rõve“ jne. Kiilu blog sai asutatud eelkõige sellepärast, et hoida huvilisi kursis EI-NPNK aktsiooni järelkajadega, hiljem arenes sellest reklaami- ja tarbimiskriitilise püsiblogi mõte. Pakun, et protestimise ja blogi kui aktsioonivahendi suhe on põhimõtteliselt üürike, kuigi ei saa välistada, et protesti tagajärjel tekib mõttekaaslaste grupp, kes ka edaspidi koos samalaadseid tegevusi ette võtab ning kelle üheks suhtlusvormiks ja väljundiks saab püsiblogi. Huvitav oleks ka jälgida, kas Eesti püsiblogijate kogukonnas tekib näiteks ühiskonnakriitilise meelsusega alagruppe, kes hakkavad ühiselt korraldama protestiaktsioone nii internetis kui tänaval.

Blog (ja laiemalt internet) kui protestimise (ja laiemalt kodanikualgatuse) pärssija? Kolmas ja kõige laiem teema blogimise ühiskondlikul mõõtmel võiks olla avalikkuse, interneti ja tegutsemise suhe. Blog on hea tehniline vahend protestimiseks ja püsiblogijatel on tehnilisi eeldusi eduka protestiaktsiooni läbiviimiseks, vähemalt internetis. Kuid eelneva võiks ümber pöörata ja küsida, kui palju blog ja üldse internet võib pärssida reaalset tegutsemist. Eestis on internetikommentaaride teema olnud aktuaalne juba mõnda aega. Hubert Dreyfus filosoofiaprofessor California ülikoolist, pakub, et näiteks Kierkegaard oleks internetti vihanud, sest see võtab avalikult debatilt vastutus- ja kohustumistunde. Kui Habermasi huvitasid avalikkuse moraalsed ja poliitilised plussid, siis Kierkegaard oli veendunud, et avalikkus on nihilistliku nivelleerimise allikas. Meedia massivahendab reaalsest situatsioonist eraldatud infot, luues sel viisil ka eraldatud pealtvaataja. Habermas pidas seda demokratiseerumise triumfiks, et tänu meediale ei piira lugejat enam lokaalne ja personaalne seotus ning ta saab avaldada arvamust sündmustest, millega tal otsest kokkupuudet pole. Kierkegaard arvas aga, et avalikkuse saatuseks on saada tühikäigulise jututamise ruumiks, kus pealtvaatajad mängivad sõnade ringmängu. Üha rohkem indiviide püüdleb oma veretus loiduses mitte keegi olemise poole – eesmärgiga saada avalikkuseks, abstraktseks tervikuks, mille kõik osalised saavad kolmandaks osapooleks ehk pealtvaatajaks. Avalikkus on maailm, kus igaühel on võimalus kommenteerida kõiki teemasid võtmata vastutust või kohustust. Põhimõtteliselt tähendas poliitilisest võimust väljapoole jääv avalikkus Kierkegaardi jaoks eelkõige seda, et igaüks võib mis tahes asja kohta arvamust avaldada, ilma et peaks oma sõnade järgi tegutsema. Kui puudub tegutsemise võimalus või kohustus, võib iga asja vaadata igast küljest ja leida alati uue vaatenurga, mis kõik taas küsimärgi alla seab. Kierkegaard mõistis, et kui kõik on avatud lõputuks kriitiliseks kommenteerimiseks, muutub tegutsemine lõpuks võimatuks. Kierkegaardi silmis olekski kõige kohutavam olnud meedia (selle võiks asendada internetiga) ja anonüümsuse sümbioos. Tema sõnul pole avalikkus konkreetsed inimesed, kogukond, põlvkond, rahvas, ühiskond – ükski indiviid, kes on avalikkuse osa, ei kohustu millekski. Sest anonüümne pealtvaataja ja kommenteerija ei riski millegagi.

Avalik debatt ja oma seisukoha väljendamine on hea, isegi anonüümselt, kuid niikaua, kuni selle taga ei tajuta reaalseid luust ja lihast inimesi, kes ka tegutsevad oma sõnade järgi, senikaua on alati võimalik öelda, näiteks et 10 inimest on kirjutanud 100 protestikommentaari ja seega pole protesti taga jõudu, millega tuleb arvestada. Palju raskem on eitada 100 kasvõi vaikivat protestijat tänaval. Kodanikualgatus ja ühiskondlik muutus vajavad lisaks sõnale tingimata ka tegu.