Kiirmood tapab sekondhändi

Mul oli väegade hea meel, et Barbi Pilvre palus mul ühel mu lemmikteemadest kirjutada (EE 23.07.07):

Minust sai sekondhändlane tänu oma Tartu kunstnikest sõbrannadele 90ndate aastate keskel. Neil olid lahedad ja originaalsed riided. Nad kinkisid mulle lillelised sekondhänd Doc Martensid ja juhatasid mu tagasihoidlikes puumajades asuvatesse kullakaevandustesse. Aja jooksul on mu riidekapp täitunud hea ja paremaga, nagu näiteks üks mu ustavamaid kaaslasi, Tartust ostetud 10-kroonine uskumatu mahutavusega punane raadiokott või mõni aasta tagasi Balti jaama turult saadud pibo „Eesti sport“, millega kärab käia igal talvel. Olen väisanud sekkareid ka muil mail, kuid ei paremat pole kuskil maal, kui ikka meie omal Eestimaal.

Sekondhändlaseks oli kerge hakata: ikka lähed ju osteskelema, kesklinna tossu ja müra asemel kenasse agulimiljöösse, ning paljutõotava riidetüki väljasikutamine rõivakuhja alt tõstab adrenaliinitaset palju enam kui poekspertide poolt välja arvutatud kohast selle korvi kukutamine. Kui veab, saad originaalse ja kvaliteetse asja, ning enamasti ühe konkreetse nulliga lõppeva hinnanumbri eest. Nii et taaskasutus oma parimas vormis pakub suisa superšoppamist, eri aastakäikude disainerrõivaste üksikeksemplaride hüperallahindlust. Seda ei juhtu uute riiete poes mitte kunagi.

Ja see pole veel kõik – sekondhänd riiete peal leiad sõnumeid, mida ükski siinmail tootev või müüv rõivafirma edastada ei julgeks – uuel poesärgil on mingi ähmane Forever Replay 1880 Anno Domini, aga mu saaremaise mehe T-särgil on 50ndate reklaamfoto õnnelikust perest ja juures tekst 'They're happy, because they eat lard' (Nad on õnnelikud, sest nad söövad pekki). Tartu Kaubamajal rippus paar aastat tagasi mitmeti tõlgendatav plakat 'White power', aga mu mees käib särgiga 'I'm proud to be a Pakistani'. Kvaliteedist rääkimata, sest tänapäeva kiirmood, mis peaks massidele taskukohaseim olema, on tehtud pärast paari kandmiskorda lagunemiseks, et sundida sind uuesti rahakotti kergendama. Võta või jäta, sekondhänd evib lausa demokraatia tunnuseid: kõigile kättesaadavus, suur valikuvabadus, kultuuride ja sõnumite mitmekesisus ning kvaliteet.

Aga panite tähele, ökomeelsust selles loetelus polnud. Teadlikult. Ökomeelsus pole kunagi olnud peamine põhjus, miks ma sekondhändi lähen. Ja kui keegi ütleb, et ta käib sekondhändis puhtalt ökomeelsusest, siis ma ei usu. Asja iva on ikka lahedate ja odavate riiete ostmine, ökomeelsus on pigem lisa-plusspunkt, mis kauba peale kaasa tuleb. Tõelist, teadlikku ökomeelsust praktiseerivad need, kes väljuvad võitjana igapäevasest visast võitlusest harjumuse ja mugavusega: pesevad hambaid topsi veega ja nõusid kausi veega, ei kasta suvilas põhjaveega voolikust tundide viisi muru.

Kas Eesti sekondhändluses omandaks ökomeelsus kunagi kaalukama, lausa otsustava rolli? Pähe torkab kaks stsenaariumi:

Esimene stsenaarium on hinnatõus. Selge on see, et sekondhänd õitseb Eestis nii laialdase nähtusena ligi 15 aastat peamiselt Eesti vaesuse tõttu. Samas, kiirmoe firmad pigistavad hindade langetamise huvides üha rohkem kolmanda maailma tootjaid ning sekkarid tõstavad suure populaarsuse tõttu hindu. Kui sekkari hinnad on uute rõivaste poodide allahindluskampaaniatega juba üsna lähedased, siis jah, hakkab määrama sekondhändi eelistamisel suuremat rolli teadlik ökomeelsus. Kuigi sekkari eeliseks jääb alati muidugi see, et kõiki asju on üks ja stiililine skaala on laiem.

Teise stsenaariumi nimi võiks olla „Sekondhändi viimnepäev“. Kiirmoe-strateegia populaarsus rõivatootjate seas üha kasvab ja kiirrõivad, alustades juba kangast, on tehtud ainult üht hooaega vastu pidama. Järelikult võib ühel koledal päeval juhtuda see, et kvaliteetsed ja vastupidavad riided saavad lihtsalt otsa. Ja siis lõpeb ka sekondhändlus, üldse igasugune riiete ringlemine ja taaskasutamine.

Kui teine stsenaarium tõlkida ümber ökokeelde, siis kiirmoe võidukäik toob kaasa kvaliteetsete ja vastupidavate riiete muutumise taastumatuks ressursiks nagu näiteks see sama ülal mainitud põhjavesi, meie parim joogivesi, mille varud maapõue sügavamates kihtides on ammenduvad. Kui see tundub liiga julge võrldus, siis mõelgem nii: inimese esmavajadused on toit, jook, peavari ja kehakate. Toit peab olema reostamata ja joogivesi puhas ning peavarju ei ehita siinmail keegi paariks magamiskorraks. Võib-olla peaks inimese õigus kehakatte vastupidavusele olema sama põhiline kui õigus joogivee puhtusele?