Poliitiline zhongleerimine lastega

Ei saa mitte vaiki olla, peab kirjutama ka päevakajalistest pidudest. Sest eilne Aeg Luubis ajas asja minu jaoks juba üle kriitilise piiri, täpsemalt siis selles esinejate sõnavõtud. Ja ka üldse eliidi esindajate sõnavõtud sel teemal avalikkuses. Mind jahmatab kõige rohkem see, kui iseenesestmõistetavalt arvatakse ka nö ekspertanalüüsides nimetuse „presidendi institutsioon“ alla ka presidendi perekond, st lapsed ja lapselapsed – keda meie president pole kunagi avalikkuses esitlenud, ei osana oma institutsioonist ega muul moel, erinevalt näiteks Ameerika presidentidest, kelle lapsed seisavad teleekraanil tema taga pea iga tähtsama sündmuse puhul. Või siis Euroopa monarhide lapsed, kes tulevaste valitsejatena on pidevalt meedia huviorbiidis. Meie presidendi lapsi kasutatati paljudes nö ekspertanalüüsides lihtsalt hüppelauana, objektina, et teha (üle)üldistus ja asuda ründama institutsiooni retoorika kaudu presidenti ennast. Ma arvan, et absurdne oleks tõlgendada pidude korraldamist vandenõuteooria raames, küll aga seda, et meedia just nüüd teema tõstatas ja nõuab vastust taaskandideerimise kohta, ning ka paljude eliidi esindajate sõnavõttudes antud poliitiline hinnang presidendile, et ta on kõlbmatu oma kohal püsima, nii praegu kui edaspidi. Mõni konkreetne näide: Mart Helme, kunagine suursaadik Venemaal ja rahvaliitlane, niisiis poliitilise eliidi esindaja (kuigi vist juba reservatsioonidega), seab meie juhtumi samale pulgale Clintoni Monica afääriga, meie oma tegelikult isegi viimasest hullemaks sildistades (=liialdades) kogu peo etteruttavalt riigi sümboli rüvetamiseks. Helme toodud võrdlus oleks veel kuidagi mõistetav, kui Rüütel ise oleks noortega pidutsenud, katusel roninud jne. Aga Helme Helmeks, sama rida jätkavad eilses Aeg Luubis ka akadeemilise ja rakendusliku teaduse esindajad, lugupeetud filosoofiaõppejõud ja eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop ning avaliku arvamuse tunnustatud uurija ja vahendaja Andrus Saar. Esimene samastab lossijuhtumi sellega, et hiljuti kasutas politseijuht riigi autot oma pere huvides, luues nii tõlgendusvõimaluse, kus president on asetatud otsese tegija rolli nagu ka Helme oma kommentaarides. Teine kasutab aga võimalust, et anda hinnang (millele kõlapinna ja tugevuse annab see, et tegu on avalik-õigusliku televisiooni ja Saare respekteeritud eksperdipositsiooniga) ja teha samas ka järeldus, et president ei peaks selle juhtumi pärast enam teist korda kandideerima – taas hüpe lastelt presidendi poliitilisele positsioonile. Jah, Sutrop tõstatab tänases Postimehes ka kaks asjakohast teemat, kus olid turvateenistuse silmad ja kuidas me lapsi kasvatame, kuid tema televisioonis esitatud väide jääb ikkagi konteksti, kus laste näitel räägitakse poliitikute ametialasest korrumpeerumisest.

Kokkuvõte: minu suurim mure on see, et lastest saavad etturid poliitilises mängus, mille rattale annavad täie hoo nii meedia kui eliidi esindajad. Ma ei oska ennustada, kuidas mõjutab see juhtum Rüütli poliitilist karjääri, kuid ühes olen ma üsna kindel – kannatavad inimesed, võibolla lausa psühholoogilise trauma saab üks konkreetne perekond – lapsed, nende vanemad ja vanavanemad. Respekt inimese (eriti veel alaealiste, laste) vastu peaks olema nii meedia kui avaliku arvamuse kujundajate sõnumites üks olulisemaid mõõtmeid. Muidugi, laste kasvatamine tähendab ka selgitustööd, kuidas piiri tunnetades pidutseda. Jah, presidendi perekond pole päris tavaline perekond laiemale avalikkuse silmis, ootused talle on kõrgemad ja rangemad, kuid veelkord – meie president pole kunagi afisheerinud oma perekonda avalikult ega kasutanud neid oma poliitilise karjääri edendamiseks, nii nagu seda sõna otseses mõttes on kohustus teha ja tehakse Ameerikas, maailma kõige usklikumal maal, kus korraliku ja õnneliku pereelu avalik demonsteerimine on peaaegu sõna otseses mõttes osa presidendi institutsioonist. Tõesti, see pole mitte ainult riigi esipaari probleem, et aega ei jää laste kasvatamiseks (antud juhul siis vanavanematel lastelaste), kuid igal juhul on vale tirida see juhtum üleüldistamise, meelevaldse analüüsi ja liialdamisega oma isiklike või avalike huvide edendamise nimel poliitilisse konteksti. Nii meedia kui eliidi esindajad oleksid pidanud käituma oma sammudes ja sõnavõttudes väga läbimõeldult, pieteeditundeliselt, eristama selgelt inimese eraelu ja ametipositsiooni, et tegu oli sisuliselt eraelulise juhtumiga (mille käigus ei toimunud tõenäoliselt midagi eriti shokeerivat või rüvetavat), mida on avaliku arvamuse kujundajate poolt ebakorrektne ja ebaeetiline kasutada presidendi poliitilise positsioonile ja institutsioonile hinnangute andmiseks.