26. aprill läheb siis ajalukku päevana, mil Eesti näitas oma tõelist palet, et demokraatliku riigi vabadused on reserveeritud ainult põhirahvusele, teised saavad neid nii palju, kui meie lubame ja kus meile sobib. Kui meie pakutu ei sobi, lahendame asja kindlalt ja konkreetselt jõuga. Nii et üldistest inimõigustest, usu- ja sõnavabadusest, mis peaks olema garanteeritud kõigile, mingit juttu pole.
Pronksmehe teisaldamise ainus käegakatsutav tulemus, millega hakkame kokku puutuma iga päev, on venelaste vaenuaktid, nii passiivsed kui aktiivsed, nii vaimsed ja füüsilised, eestlaste vastu. Ja seda kõigi eestlaste vastu, vahet tegemata, nii kodumaal kui Venemaal. Öösel saab tänaval peksa nii selle eestlase laps, kes oli kuju teisaldamise vastu; 'fashist' sisistatakse sellele eestlasele, kes pooldas kuju teisaldamist, ja keeldutakse suhtlemast sellega, kes ei arvanud midagi. Valitsus tegi otsuse ja teo, aga meie, tavalised inimesed, saame oma kaela need tagajärjed. See võis olla, ja tõenäoliselt oligi teadlik taktika, et politsei ei teinud midagi linnas laamendajate vastu, vaid oli passiivne – siis saab kogu loo serveerida selles valguses, et mitte eestlased polnud aktiivsed tegutsejad, kes kuju ära viisid, vaid venelased ise algatasid kogu asja, ja et Pronksmehe kaitsjad ja üldse kõik venelased ongi laamendajad, kotivargad, põletajad. Ja eestlased, kes kannatasid, on nüüd muidugi põhjusega venelaste peale vihased. Nii on valitsuse tegu samas teadlik samm rahvustevahelise vaenu õhutamiseks.
Meie president nimetas neid inimesi kurjategijateks, rüüstajateks, röövijateks. Aga see on kontekstist välja rebimine, keerulise probleemi taandamine lihtsale, silmaga nähtavale. Igasugune protest läheb mingil hetkel ülekäte, laamendamiseks. (Ainult eestlased ise on vist võimelised protestima nii, et ümisetakse laulu käest kinni, teistel kipub ikka kops üle maksa minema). Selge on see, et vanamemm, kes isetehtud plakatiga kuju juures vehkis, ei läinud öösel laamendama. Aga teda ühendab laamendajaga üks lugu, üks arusaam, üks uskumus, mis on suur osa tema identiteedist - et Teine maailmasõda tähendas eelkõige või ainult punaarmee vabastuskäiku, vanamemm on tulnud siia koos selle sõjaväega, talle on 50 aastat ametlik retoorika nii kinnitanud ja ta on selle uskumuse andnud edasi oma lapsele lapselapsele.
Esimest korda tunnen, et hakkan kartma venelasi, ei julge enam minna kas või venelaste söögikohta sööma, Venemaale reisimisest rääkimata. Ja isegi siis on halb tunne, kui vene mutike keskturul, kes muidu mu lahke jutu ja viisakusvormelitega üle külvab, jääb nüüd napisõnaliseks ja pöörab pilgu ära. Ja mis neist, vaatavad või ei vaata halva pilguga, mul endal on nüüdsest paha ja piinlik neile otsa vaadata! Ja see on veel väike asi. Kui meie viisime nende kuju ära, siis, ma tõesti kardan, hakkavad kohalikud venelased korraldama nüüd terrorismiakte. Jah, kuju äraviimisega saime endale oma potentsiaalsed terroristid. Pomm Viru keskuses, kardan tõesti.
Kui nüüd keegi vastaks, et turvalisuse tagab Eesti riigis politsei, siis ma ei taha tunda end turvalisena politsei kaitse tõttu, vaid selle tõttu, et venelaste suhtumine minusse kui eestlasse on normaalne ja et nad tunnevad end ise normaalselt, täisväärtuslike kodanikena, kellel on kõik demokraatliku riigi õigused. Et nad ei tunneks and ahistatute ja alandatutena, mis leiab väljenduse vihkamises ja vägivallas.
