Mart Ummelase päevakommentaar 12.12 Vikerraadios

Üks julge ja terav kommentaar Mart Ummelaselt

Tere kuulama minu selle aasta viimast meediakommentaari!

Pühendan selle teemale, mis mulle alati on muret valmistanud - alkoholireklaamile meie tänavail ja meedias. Ütlen kohe, et ma pole mingi karsklane, hindan head veini ega põlga ära ka teisi kvaliteetseid napse, eriti heas seltskonnas ja mõõdukaks tuju tõstmiseks. Ent alkohol pole mulle kunagi olnud vahend mõistuse kaotamiseks, pidurite vabastamiseks või lihtsalt uttu tõmbamiseks.

Miks inimesed, eriti noored alkoholilõksu langevad, pole kahtlemata alkoholi kui niisuguse süü, vaid selleks on palju sotsiaalseid, aga ka subjektiivseid, eelkõige aga kasvatuslikke põhjusi. Nõukogude ajal alkoholireklaami küll polnud, aga see ei takistanud viinavõtmist, võivad täna alkoholitootjad ja reklaamifirmad oma lokkavat tegevust põhjendada. Ikka esitatakse põhjendusena see, et parem juba riigiviin ja selle reklaam kui salaalkoholi ja surrogaatide levik jne.

Ja siiski näeme maailmas ringi reisides, eriti Põhjamaades, mille mentaalne õhustik Eestile nii vägagi sarnane, et ühiskond on võtnud seal alkoholimüügi, alkoholireklaamist kõnelemata, oma range kontrolli alla. Miks Eestis on siiski valitud nii vabameelne, võiks isegi öelda - anarhiline alternatiiv. Kelle või mlle huvides see on? Vägisi tundub, et meie alkoholitootjad ja -reklaamijad on rohke raha nabavöödiga seotud meie poliitikute ja erakondadega. Vaidlused alkoholireklaami keelamise üle sumbuvad ju alati Riigikogu saalis vandeseltslaslikku üminasse.

Tänases Postimehes on kaks väga ilmekalt kokkukõlavat lugu. Kõigepealt saame lugeda välireklaamifirma Clear Channel soigumisi selle üle, et Tallinna linn ei taha lubada neil koolimajade ja lasteasutuste läheduses korraldada reklaamibakhanaale, et on koguni ära jäänud reklaamikampaaniad Saku sünnipäev ja Saku originaal. Firma leiab, et linnavalitsuse kehtestatud 300 meetrit, mis peab olema alkoholireklaami vaba tsoon lasteasutuste ümber, pole "vahetu lähedus". Hoolimata Tallinna halduskohtu otsusest, et linnavalitsusel on seaduse alusel õigus oma määrusega kehtestada sellise tsooni piirid, nõuab firma linnalt ehk siis meilt kõigilt, maksumaksjailt, 300 tuhande krooni suurust kompensatsiooni. Firma ähvardab jätkata kohtuteed ringkonnakohtus, põhjenduseks ettevõtlusvabaduse piiramine.

Mis asi on üldse see püha ettevõtlusvabadus? Kas see vabadus on tõesti kaalukam kui ühiskonna tervis ja heaolu, eriti selle kaitsetuima osa - laste ja noorte tulevik. Ega midagi, andkem siis lastele juba võimalus tulirelvi osta - selles suunas juba tegelikult liigumegi, või nautida koos esimeste puberteedi-ilmngutega ka lihalikke rõõme lõbumajades, millest üks kuuldavasti asub otse lastepolikliiniku sissekäigu vastas!? Kas tõesti eraomand ja turumajandus on tänases Eestis märksa pühalikumad argumendid kui kristlikud tõed, mida peaminister üritab isegi seaduse jõul koolilastele tunniplaani sisse suruda. Või ongi see meie demokraatia eripära, et ühe suupoolega jagame igat masti ahneile ettevõtjaile, tänastele templikaupmeestele nende mammona teenimiseks litsentse, teise suupoolega aga püüame rahvast silmakirjalikult veenda olema kained ja karsked. Tõeliselt variserlik suhtumine, kui kasutada jõuluaja piibellikku retoorikat, mis tänases ohjeldamatus tarbimishulluses on muidugi vaid naiivne ja idealistlik sõnakõlks.

Aga lubasin kõnelda teisestki loost Postimehes, nimelt kiirabiarsti ja Eesti vaieldamatult ühe teenekaima sotsiaaltöö entusiasti Mare Liigeri kirjutist Püha "öök", milles ta tabavalt ja ühtaegu hävitavalt paljastab alkoholitootjate ebaeetilisi, et mitte öelda kuritegelikke reklaaminippe. Igaüks hinnaku Baari-saadet kuidas tahes, minu jaoks on see muidugi saast, aga see, kuidas alkoholitootjad selle saate ees, ajal ja järel hullutavad noorsugu tuntud alkoholilembese näitleja abiga (sisuliselt eirates nõnda ka kehtivat reklaamiseadust), võiks siiski mõnele vähegi vastutustundlikumale võimuesindajale silma hakata. Kui ta meie alkoholimaffiast hoolimata seda siiski julgeb!?

Mare Liiger meenutab ka seda telereklaami, mis oma piiritus maotuses on minulegi silma hakanud. Ma pole küll harras usklik, kuid Saaremaa viina sidumine Püha ööga on siiski midagi, mille madaluseni ei tohiks ka üks matsi- ja metsarahvas langeda. Mis rahvuslikust ärkamisest me räägime, kui oleme selle reklaami kaudu näidanud ennast kogu maailmale rahvusena mingite metslaste ja mühakatena. Mare Liiger juhib meie tähelepanu asjaolule, mida näevad tegelikult kõik meie poliitikud, ametnikud ja meediategelased, kes näevad, kuid ei liiguta vuntsigi - kogu meie efektseim alkoholireklaam on suunatud vaid noortele, see tähendab, meie rahvuse tuleviku hävitamisele. Pärast seda jääb tõesti vaid möönda, et geenivaramut oleks siiski vaja, et ehk saja aasta pärast tuleb keegi kuskil mõttele taaselustada surnud liik nimega "eestlased". Kui muidugi julgeb!

Kõigest hoolimata lõpuks minu naiivne soov - rahulikke jõule teile! Mida muud siin ikka soovida, või peaks rivistuma koos meie võimu- ja majanduseliidiga ühte rivvi ja hõiskama - proosit Jeesus!?

Mala herba cito crescit?

Ja vastuse leiame Supernormaalsest blogist

Kinkimise valu ja võlu

Autorid: Richard Tensok ja Tuuli Toomere

Jõulud on ukse ees, seega on paslik mõtiskleda, mida kingituste tegemine tähendab, miks kingitusi üldse tehakse ning mis sellega kaasneb.

Antropoloogilises käsitluses on kinkimine rituaal, mille käigus valatakse isiklikud suhted asjade vormi. See on kommunikatsioon, mille käigus on edastatavaks teateks kingiga seonduvad väärtused ning tähendused. Kinkija soovib kingiga midagi öelda. Kinkides ei soovi me kingisaajale mitte lihtsalt rõõmu valmistada, vaid näitame neid välja valides, millisena me nii ennast kui kingi saajat näeme ning määratleme ka enda suhet kingi saajaga. Kingid väljendavad kingitegija nägemust kingisaajast ning justkui rõhutavad neid saaja imago aspekte või isiklikke omadusi, mis on nendevahelises suhtes kõige märkimisväärsemad.

Õigesti valitud kink on tähelepanuavaldus, mis tekitab rõõmu, väljendab suhtlemissoovi ning solidaarsustunnet – kinkijal ja kingisaajal on midagi ühist, kuna kinkija jagab saajaga midagi isiklikult tema jaoks välja valitut. Ilmselt just seetõttu peetakse enamuses kultuurides kingist keeldumist tabuks. Seda mõtestatakse kui teise hea tahte tagasi lükkamist ning tunnetatakse solvamisena. Mõtlemine, et kui antakse, siis tuleb vastu võtta, on tavaks ka meil. Kingi saaja ei saa selle vastuvõtmisest keelduda, tihti ka juhul kui kingitus pisut kummaline tundub.

Pärast toreda kingi saamist valdab meid tänutunne kingitegija suhtes. Mõne aja möödudes moondub see aga pigem võlatundeks: tunnetatakse vajadust midagi vastu kinkida, survet kommunikatsioonile vastamiseks. Seega näib asjadel olevat jõud, mis paneb nad omanike juurde mingis vormis tagasi tulema. On huvitav, et kink kannab endas osakest kinkijast ka peale üleandmist, olles justkui kinkija „trooja hobune” kingisaaja isiklikus ruumis, tuletades selle kinkijat pidevalt meelde. Seega ei avaldu kingi mõju vaid kinkimise hetkel, vaid on pikaajalisem lükates käima vastastikuste kingituste tegemise lõputu ratta.

Iga kingi puhul peaksime mõtlema, mida tahame kingiga öelda, kas kingitav asi või tegu ning viis, kuidas kink saajani jõuab väljendab seda mõtet. Samuti kuidas kink saajat mõjutab, kuidas ta võiks ennast kinki saades tunda, millisena ennast selle valguses näha ning millise vastukingi tegemisest on ta meie käitumise tõttu sunnitud pead murdma. Küllaltki sageli lähtutakse kinki tehes aga hoopiski mitte kingi saajast vaid pigem iseendast ehk sellest, millise mulje kingitus minust jätab. Kinkimisaktiga keskendutakse ese eiletoomisele, soovitakse näidata, mida võidakse endale lubada, mida omatakse, millisesse klassi kuulutakse. Vastukingiga püütakse omakorda kinkijat üle trumbata. Kingitus on seega kui väljakutse, millele tuleb vastata. Kingituste tegemise rituaal ja kingisaaja taanduvad siin vaid vahendiks, mille kaudu oma domineerimishuvi deklareerida. Nii on pettumused ja piinlikkustunne kingituste puhul tavalised, kuna isiklikumad kinkimissõnumid jäävad tahaplaanile.

Ühepoolne kinkimine

Kuniks vastukinki pole tehtud, valitseb andja ja saaja vahel ebavõrdsuse hierarhia ning kingi saaja tunnetab sundust millegi samalaadsega vastata, kui andja-saaja vahelisest suhtest saadakse aru kui võrdsest. Vastasel korral jääb aga püsima kinkija sümboolne domineerimine kingisaaja üle. Kinkimise vood on suunatud hierarhiliselt allapoole: rikastelt vaestele, meestelt naistele ja vanadelt noortele. Kingisaajad aheldatakse sümboolselt võimu ahelasse ning allutatust legitimeeritakse kui asjade loomulikku seisu. Jõulupreemiatega toodetakse leplikke töötajaid, mänguasjadega sõnakuulelikke lapsi, jõuluehteis linnaga rahumeelseid linnakodanikke, heategevusega tänulikke ohvreid.

Kord aastas ühepoolset kingituste jagamist pole vaja vaid nõrgematele tähelepanu juhtimiseks, vaid ka tugevamate positsiooni välja toomiseks. Ühepoolne kinkimine on oma olemuselt ohverdamine, asjade tuulde loopimine, kuna otsest vastukinki loota ei ole. Võimalus niimoodi oma ressursse raisata on staatusemäng – pillata oma vara ning hävitada end olemuslikult eesmärgiga sümboolselt oma üleolekut kinnistada.

Kingid leevendavad nii andja kui saaja puhul ebavõrdsuse valu, pehmendavad domineerimissuhteid. Võimukandjad maksavad allutatute kannatused justkui kingitustega kinni ja õigustavad selle teoga oma domineerimise meetodeid ning nende tegevuse tagajärjel valitsevat olukorda. Lapsed, vaesed, haiged, jt abivajajad aitavad täiskasvanutel jõulude ajal olla moraalselt paremad inimesed andes neile hetkeks võimaluse oma süümepiinadest vabanemiseks ja patukahetsuseks, et siis taas uue hooga vanaviisi jätkata. Ühepoolsete kinkide saajad, näiteks firma töötajad või lastekodud, on aga iga aastaste jõuluannetustega sedavõrd harjunud, et nad oleksid ilmselt pahased, kui see ressursivoog ühel aastal katkeks ega hooliks võrdsematest suhetest kuigivõrd.

Kaubad ja kingid

Vaatamata sellele, et inimestevahelised suhted muutuvad aina vähem isiklikeks ja üha enam kaubastuvad, pole kinkimine kaotanud oma isiklikku ja vabatahtlikku loomust. Vastasel korral ei tunnetataks me seda tegevust kinkimisena, vaid näiteks maksu maksmisena. Kuigi kurdetakse, et asjad piiravad inimeste vabadust, on vähesed valmis neist loobuma, ka kingitusi tehes. Seda ilmselt seetõttu, et erinevalt kaunitest mõtetest on asjad nähtavad ja kombitavad (mõelge kaisukarude peale!), seega näib neil olevat tugevam sümboliline jõud.

Tarbimisühiskonnas on kinkimine protsess, mille käigus konverteeritakse tarbijaturult ostetud, enamasti masstoodetud anonüümsed kaubad isiklikeks ja pühadeks kinkideks.
Kuidas seda teha? Üks võimalus on muuta poes oleva eseme otstarvet või mõelda välja mõni eriline viis, kuidas asi üle da. Traditsiooniline kaubast kingi kujundamise viisiks on kingituse pakkimine, selle sisu peitmine. Ka kaart omaloodud mõttetera või isikliku käega kirjutatud salmiga aitab poekinki isiklikumaks muuta ning annab ühtlasi võimaluse sõnu materialiseerida, kuigi kipub mõne aja pärast kingisaaja paberite-raamatute vahele ära kaduma. Uuringud on näidanud, et kõige enam hinnatakse kingisaajate poolt siiski ise valmistatud kingitusi, kuna need on kõige isiklikumad kingid, mida võib ette kujutada. Samas on nende tegemine väga aeganõudev, mistõttu sellised kingid ilmselt hinnatuimad ongi.

Kaubast saab isiklik kink ka siis kui ostetud asi on selgelt midagi, mis näitab, et andja teab, mida saaja vajab ja ta on selle leidmiseks tuhandete teiste asjade seast kurja vaeva näinud. Parim kingitus näitab üksikasjalikku teadmist saajast ja kinkija-saaja vahelisest suhtest. Mida suuremaid käitumuslikke kulusid (hind, fantaasia, aeg) andja on teinud, seda enam kingitust saaja poolt väärtustatakse. Kink, mis ei ole seotud aja ja pingutustega, nii psühholoogiliste kui füüsilistega, jääb kaubaks ega muutu kingiks ning ei ole seega eriti hinnatud. Sama kehtib tüüpiliste, nö kindlate ja ähmaselt igavate kinkide puhul nagu fotoalbum, küpsisepakk või ilmetu vaas aga ka valmis jõulupakendid poes. Mitteeristavate kinkidena peetakse neid tihti halvimateks kinkideks, mida tavaliselt valitakse hinna järgi.

Kingituse puhul hinnatakse selle rahalise väärtuse varjamist ning üllatusmomenti. Seetõttu püütaksegi peita kingi sisu ningjõulude ajal tihti ka kingi tegijat. Tekkinud anonüümsus kõrvaldab otsese vastukingi tegemise kohustuse ning nii ei varjuta ka võlatunne kingi saamise rõõmu. Näiteks vajame jõuluvana ning päkapikke meie kinkide üleandmiseks, isegi siis kui me suureks kasvame. Jõuluvana kingituste pühaks muutja rolli, ta on vahendaja, kes muudab kingid ohvriteks olles samas ka materialismi ja hedonismi jumal kaasaja tarbimiskultuuris. Illusioon jõuluvanast peab säilima, kuna kingid eeldatakse olevat antud altruistlikult ja tasuta, ilma igasuguse mõtteta millegi vastusaamisest.

Raha kinkimine

Asjast teeb kingi hea kavatsus, mõte on see, mis tõeliselt loeb. Hea kink meenutab kinkijat, mis on kingituse puhul olulisem kui asi ja selle väärtus. Kingist ei tohiks mõelda kui objektist või rahalisest väärtusest. Selles kontekstis tundub raha kinkimine täiesti välistatuna. Kuna raha on „kerge kingitus“ ehk temaga on seotud äärmiselt madalad käitumuslikud kulud, siis üldiselt sellist kingitust emotsionaalselt ei hinnata. Raha pole seotud ei kinkija ega saaja identiteediga ning ta kaubastab suhet, andes sellele konkreetse numbrilise väärtuse. Raha kinkimist võidakse tunnetada kui jootraha andmist või altkäemaksu, korruptsiooni.

Raha kinkimist õigustatakse tihti nn „tõelise kingi valimise võimaluse” andmisega kingi saajale, kelle vajadust millegi kallima ostmiseks, mille muretsemine muidu üle jõu käiks, raha kinkimisega toetatakse. Mida suurem on oht kingiga eksida, midagi ebavajalikku, mitteväärtustatavat kinkida, seda tõenäolisemalt kingitakse raha. Kinkija käitub seega nii nagu oleks kingi materiaalne väärtus oluline. See on aga vastuolus kinkimise sümboolse ideega, kus väärtustatakse kinkimist ennast enam kui kingitud objekti.

Vastuolu pehmendamiseks saab kingiraha panna ümbrikusse, kaardi vahele, või selle muul moel ära pakkida. Ka kinkekaart on üks raha sakraliseerimise vorme. Pakendatuna kaupluste turustajate poolt annab see rahale justkui eseme omadused. Olles piiratud konkreetse kaupluseketiga kitsendavad kinkekaardid oluliselt kingisaaja valikuvabadust, kuid on kinkidena enam aktsepteeritud kui raha.

Pühade ajal kinkide ostmisega läheb osa muretsetud asjade materiaalsest väärtusest kaduma, kuna kingisaaja ise suudaks sama raha eest ilmselt paremini oma vajadusi rahuldada. Majanduslikus mõttes on kinkimissündmused nagu jõulud seega raiskamine. Raha kinkimine näib seega ratsionaalse viisina sellist kaotust vältida, kuid kinkimise sümboolse mõtte arvelt. Kuigi raha loogika on asunud kingituste tegemise praktikas toimima, on andmise sümboolne tähtsus endiselt oluline. Häid jõule!

Artikkel põhineb Tuuli Toomere artiklil „Kinkimine tarbimiskultuuri kontekstis”, Estonian Social Science Online, 2005 nr 3.