Lapsed

Ahjaa, mul oli vahepeal EPLis artikkel laste kasutamisest meedias. Ehk miks ma arvan, et laste eksponeerimine reality showdes on rõve ja vale ja ebaaus. Et siis lugege eelmise esmaspäeva päevalehte.

КУРСКИ juust ehk we all live in a yellow submarine...

Nõukogude viinerid on nohu. Hiljuti sattus me külmkappi Kurski juust, peal kollases kirillitsas kiri lipupunasel taustal. Algul mõtlesin, et lihtsalt veidi läbimõtlematu bränding, peale allveelaeva ei seostu meil siin Kurskiga suurt midagi. Aga siis meenus Päevalehe artikkel, mille sõnul Komsomolskaja Pravda deklareeris: „Ostes Balti sprotte, aitate SS-veterane“. Ja valgus hakkas Koordis tasapisi paistma...Konspiratsija nomer odin: tegu on sümboolse rünnakuga Eesti tarbijatele – niipea kui Kurski juustu letil näed, ilmub su teadvusesse sõnum: nu, Lääne sabarakud, mis tundega nüüd siristate, et "so we sailed up to the sun, till we found a sea of green, and we lived beneath the waves in our yellow submarine"... lähete põhja nagu Kurski allveelaev. Või veel karmin on konspiratsija nomer dva: Kurski juustu on süstitud sõltuvust tekitavat ainet, mis paneb selle sööjat ihkama ainult vene või nõukogude seosega tooteid. Piisab ühe tüki söömisest ja lumepalliefekt hakkab tööle..vt mu eelmist postitust „Nõukogude aeg me keelel ja meeles“. Kes ei usu, et tegu oli välkvastukampaaniaga, vaadaku E-piima tootevalikut (kes, muide, oli pakil tootjaks märgitud)- Kurski juustu seal pole ja samuti on see tänaseks kadunud me poelettidelt...Ei jõudnud isegi pilti teha:(

PR-mehe 10 käsku

Peeter Marvet saatis mulle kaks head linki ja ühelt neist leidsin ma Steve Rubeli, USA PR-mehe kirja pandud 10 käsku PR-mehele:

Sõda on lõppenud. Inimesed on suurkorporatsiooni maatasa teinud (ja mõtleb selle all Skype'i tulekut). Inimesed ütlevad interneti kaudu ettevõtetele, milliseid tooteid toota, või maailmale, mida sõnad tähendavad (Wikipedia).

Mis on selle tähendus PR-meestele?

1) Sina pead kuulama – kasuta iga võimalust kuulamiseks, mida avalikkusel öelda on ja edasta see õigesse kohta.
2) Sina pead meeles pidama, et kõik olendid, nii suured kui väiksed, on pühad - pole vahet, kas sinuga võtab ühendust riigi suurim ajaleht või üksikisikust blogija – neil mõlemal on võim. Suhtu neisse täie tõsidusega.
3) Sina pead oma tarbijat austama – tee projekte, mis ülistavad su tarbijaid ja nemad ülistavad sind vastu.
4) Sina ei tohi mitte võlts olla – ole aus ja ehe; ära varja end tegelaskujude ja võltsidentiteetide taha.
5) Sina pead oma tarbijat himustama – ära ründa oma fänne. Sa peletad nad eemale.
6) Sina pead olema aus ja koostööaldis – kaasa oma tarbijad PR töösse. Kutsu neid osalema edukate ideede loomisel ja lase neil hakata oma ürituse eestkõnelejateks.
7) Sina pead blogimisse väga hästi suhtuma – blogimine pole mingi moenarrus – blogimine on tulnud, et jääda. Osale selles.
8) Sina pead kantseliidi maha jätma – inimesed tahavad kuulda inimhäält ja -kõnet. Ära peida end kantseliidi taha. Muidu kostud varsti täiesti nagu ajast ja arust.
9) Sina pead tõtt ja ainult tõtt rääkima – kui sa tõde ei räägi, tuleb see niikuinii välja.
10) Sina pead 360 kraadi raadiuses mõtlema – ära mõtle ainult sellele, mida sina saad tarbija jaoks teha, vaid ka sellele, mida tema saaks sinu heaks teha.
11) Ja sina ei pea mitte arvama, et sina oled päike, kes inimest soojendab; kuu, kes ta ööune rahutuks teeb; aju, kes tema eest häid mõtteid loob...

Eh, selle viimase müristasin ma juba ise otsa:-) Ja meenus, et Ameerika on maailma kõige usklikum (kristlikum, protestantlikum) riik. Kui aus olla, siis selline jutlustamisstiil mu lemmik just pole, veidi õõvastav. Võib-olla ollakse seal sellise stiiliga harjunumad, samas võetakse seda ka tõsisemalt. Ja kui tõesti nii oleks, et PR ja reklaamimehed räägivad sinuga nö südamest-südamesse, sügavalt silma vaadates ja kätt hoides, või teisisõnu, kui reklaamid oleksid kogu aeg väga head, siis ei saakski ju rahulikult filmi vaadata. Nii et see on kahe otsaga asi, teiselt poolt on ju väga hea, kui reklaamid ja kampaaniad mingilgi moel ei kõneta ega kaasa haara, siis ei raiska neile ajukübetki ja saab rahulikult käia köögis võileiba tegemas. See pole ka mitte uus idee reklaamiuurijate seas, et tegelikult vajavadki reklaami ettevõtjad ja reklaamitegijad - mitte tarbijad. Esimestele on vaja kindlust, et nad teevad kõik oma toote edukaks müümiseks, teistel on vaja raha teenida. Ja kui see suhe töötab hästi, kui reklaamitegijad suudavad ära seletada kõik möödapanekud, kui toode on enamvähem hea ja müüks niikuinii, siis ongi turundus- ja reklaamimeestel oma maailm, milles omi asju ajada, nii et tarbijasse see kõik eriti ei puutu.

Mõttekam kui matrjoshkasid materdada...

...on ise konkurss korraldada, mille tulemustest kirjutab tänane Postimees.

Ma ja O valisime kirjelduste põhjal oma lemmikuks 3.koha saanud suveniiri autorite kollektiivilt Evelin Anton, Käärt Aru, Mauri Gross, Katrin Kull ja Eneli Luiga. Tegemist olla omalaadse keskaja roogade retseptiraamatuga, mille juures on vanaaegse noa ja kahvli koopiad.

Meile meeldisid selle suveniiri mitmekülgsed kasutusvõimalused - teed retseptide järgi süüa ise, koos sõpradega, lased kingituse saajal teha ja meenutad Tallinnas käiku. Peen kahvel ja nuga veel lisaks.
10 punkti!

Ah jaa, ja kilude kuuspakk kõlab ka hästi. Võiks olla ka veel selline kuuspakk, kus iga konserv on eri sorti - sprotid, marineeritud räim, suitsuangerjad, marineeritud angerjas, praetud räimefilee tomatikastmes.

Välireklaamifirmade vasturünnak

Tänasest Postimehest saab lugeda, et välireklaamifirmad on läkitanud palvekirjad nii presidendile kui õiguskantslerile. Nende kaebuses on üks väga oluline punkt:

"Parlamendi otsuse peale kaebajad rõhuvad eelkõige ebavõrdsele kohtlemisele: kui kõik muud reklaamikanalid, televisioon, raadio ja trükimeedia tohivad reklaamimöllu tippajal igasuguste kitsendusteta poliitikute valimispropagandat inimeste ette paisata, siis samal ajal seotakse välimeedial käed."

Sellest kirjutasin juba varem, et valimisreklaami piiramine peab olema terviklik. Meil pole mõtet jätkata tantsu kuuma aurukatla ümber, kui mujal on jalgratas juba ammu leiutatud. Enamikus Lääne-Euroopa maades on tasulisel valimisreklaamil piirangud.

Veidi arusaamatuks jäi ERALi juhi Rein Iida kommentaar:

"Ma pole selle piirangu poolt, kuid ma pole ka vabadusvõitleja, kes nõuaks särki rebides, et poliitikute näolapid peavad ilmtingimata sajaruutmeetrisel plakatil rippuma,» selgitas Iida. «See on ju lühiajaline ja kitsa valdkonna piirang. Kui see aga tulevikus laieneb, siis kindlasti ütleme ka meie oma sõna sekka."

Iida mõtles vast "ärilise sõnavabaduse eest lipsulassoga vehkijat":-)
Viimase lausega aga annab ta märku, et piirangute laienemisel ERAL vaikseks kõrvaltvaatajaks ei jää. Jah, aga reklaamifirmadel on ju oma võimupiirid, mille üle arutelu on Eestis praktiliselt puudunud - eneseregulatsioon. Kui ma õieti mäletan, siis Euroopas toimub selles vallas tihe koostöö, aga eestlased ei osale selles mingilgi määral. Valimisreklaami piiramine on aga parlamendi valkond.

Hea film

Lihtsalt seda, et mu meelest on "Üheskoos" (Tilsammans), mida ETV täna õhtul näitas, üks paremaid filme, mida ma üldse näinud olen. Tahaks, et Eestis tehtaks ka mõni selline film.

Reklaam korvpallilaual

Viljandis koguti paar nädalat tagasi allkirju A Le Coqi vastu, kes paigutas kooli spordiväljaku korvilaudadele punasel taustal oma logo. Protestijad väitsid, et see on alaealistele suunatud õllereklaam. Mis minu meelest oli terve mõistusega võttes täiesti õigustatud, sest laiema avalikkuse jaoks seostubki A Le Coq ja punane värv koos eelkõige õllega. Siin ei oma mingit tähtsust väide, et ettevõte mõtles selle all firmat - näeb seda ju avalikkus. Nüüd on siis jõutud sellisele kokkuleppele, et korvilauad muutuvad veel kirjumateks.

Mul on ainult kaks kommentaari:
1) Koolile - kool ja kooli ümbrus peaksid olema reklaamivabad.
2) Ettevõtetele - kui teha reklaami, siis on ka muid võimalusi peale kõige suurema, värvilisema, valjuma jne endale nõudmiseks. Miks tahtis A Le Coq oma logo tingimata korvilauale? Mu meelest segab punane ja kirjadega korvilaud juba mängimist. Ja A Le Coqi poolt oli see ilmselge ahnus ja kontekstiga mitte-arvestamine nõuda just korvilaudu oma reklaamiks. Ettevõte oleks võinud olla diskreetsem, arvestada, et tegemist on alaealiste ja haridusasutusega. Väljapeetud ja tagasihoidlikum silt kuskil platsi lähedal oleks olnud ehk kohasem. Reklaami vastuvõtja (antud juhul siis kool) ei oma ka vastavat kogemust, ei oska anda hinnangut, ei tea oma õigusi või kuidas võiks/peaks asjad olema.

Me ettevõtted aga arvavad sageli, et kõige efektiivsem on käituda umbes nii: kujutlege inimesi täis tuba, kuhu siseneb veel keegi, kes lööb ukse pauguga lahti, ronib tooli otsa ja kukub möirgama. Inimesed toas on jahmunud, mõni hakkab vastu hüüdma, mõni katsub minema hiilida, mõni pistab nina raamatusse. Võibla oleks tulijal mõtekas vaadata, et mis tuba on, kes seal on, kellega mul on vaja rääkida, mis nad seal parajasti teevad ja siis valida kohane suhtlusvorm. Coca-Cola Plazaga oli sama lugu - tingimata oli vaja nõuda endale asutuse nimi. Ehk oleks piisanud ka sellest, et reklaami näidatakse iga filmi ees, nagu see nüüd vist on.

Eestlane sarnaneb enam hispaanlasega kui soomlase või lätlasega?

Nii jah väidetakse EMORi uudises:

„Avatus muutustele, paindlik kohanemine olukordadega ja enesekeskne ellusuhtumine on eestlaste ja hispaanlaste puhul ühised nimetajad. Mõlema riigi elanikud väärtustavad enesearengut läbi kogemuste. Lisaks minakesksele mõtteviisile on tähtsad isiklikud kasud, suhteliselt lühiperspektiivis mõtlemine ja optimistlik ellusuhtumine. (Merit: ai valus, see viimane kõlab nagu viisakas väljenduses "ennastäis lõbus loll":-) Paindlikkus väljendub uskumuses, et "igaüks on oma õnne sepp". Parimate võimaluste leidmisel pigem lähtutakse oma loodud reeglitest, mitte toetutakse olemasolevatele. Hierarhilised suhted ei sobi. Tõsi, eestlaste ja hispaanlaste mõttemaailma väline avaldumisvorm kõnes ja žestides on erinev: nimetagem seda siis temperamendi küsimuseks. (Merit: No Anti Liiv on seda kujundlikumalt öelnud: "May your face be as ice - in any situation")

Prantsusmaa, Läti ja Leedu on sarnased oma avatuselt ja enesekeskselt maailmavaatelt, kuid erinevalt Eestist ja Hispaaniast, on nad olukordades kohandumisel korrastatuse ja kindluse otsijad. Selle saavutamisel on abiks üldtunnustatud reeglid, normid ja ka kindlakäeline juht.

Soome on eestlastest lähedasem pigem Saksamaa elanikele. Mõlemale on iseloomulik alalhoidlikkus ning äraproovitu eelistamine. Väärtusteks teistega arvestamine ja aitamine, moraal ja eetika. Mõeldakse oma tegude võimalikele tulevikumõjudele. Olukordadega kohandumises on Soome elanikud paindliku ellusuhtumisega, sakslased aga hoopis korrastatuse ja struktuurse maailmapildi poole püüdlejad. (Merit: mulle soomlased meeldivad. Raske isegi sõnastada, miks, aga neis on mingi rahu ja eneseväärikus, mis mulle väga meeldivad ja mida eestlaste juures nii sageli ei kohta)

Balti riikide elanike ühisjooneks on Euroopa keskmisest materialistlikum ellusuhtumine ja avatus uuetele olukordadele. Ka väikestele ühiskondadele iseloomulik ühtekuuluvustunne, mis väärtustab regionaalseid ja kultuurilisi iseärasusi, kohalikke sündmusi ja häid suhteid lähiümbrusega. See ei ole kapseldumine, sest peetakse oluliseks senisest enamat avatust maailmas toimuvale. Valmisolek minna elama teistesse riikidesse, sulanduda teistesse kultuuridesse on aga oluliselt madalam, kui Euroopas.

Eestlasi iseloomustab partnerlusele orienteeritud koostöö, mittehierarhiliste suhete ja paljudesse koostöövõrgustikesse kuulumise soov. Materialistlike väärtuste kõrval on oluline vaimne areng kui võimalus oma elu rikastada, oma tunnetuse, loovuse ja kujutlusvõime arendamine. (Merit: vat sellistel puhkudel tekib mul alati kahtlus, et milline küsimus küsiti - näiteks "Kas enese vaimne arendamine on teile oluline?", "Kas sooviksite võimalusel oma tunnetust, loovust ja kujutlusvõimet arendada?" Ei tea mitu inimest vastaks sellele "ei"?)

Läti elanikud pööravad tähelepanu oma välimusele, kui enda isiksuse väljenduse võimalusele ning on valmis selle nimel muudest mugavustest loobuma. Suhetes on tunda rohkem konkurentsi, mis ergutab. Hierarhilised suhted on aktsepteeritud, sest need tagavad struktuuri, korra ning kindlustunde.

Leedu elanikud tähtsustavad ühtsustunnet ühiskonna ja pere tasandil. Hinnatud on võime saada hakkama keerukate ja ettearvamatute olukordadega. Viimastes on erinevad arvamusliidrid vajadusel pidepunktiks selguse ja korra loomisel.

Seega erinevused Balti riikide elanike mentaalsuses on suuremad, kui esmakülastusel võiks eeldada.“

Uuringuinfo põhineb TNS Emori poolt RISC Internationali uuringumetoodikal 2004. aastal korraldatud uuringust. Igas riigis küsitleti 1000 inimest vanuses 15-74. aastat. Võrdlus Euroopa riikidega toetub RISC International andmebaasile.

katse McDonaldsi friikartulitega

Me vaatasime täna hoopis "Nürnbergi" teist osa ETVst. Seepärast ma täna "Allakäiku" vaadata ei suuda. Liiga palju natsismi korraga.

See-eest vaatasin, mis Stayfree! blogis uut on. Ja leidsin midagi, mis tegelikult midagi uut ja üllatavat pole, aga siiski. Stayfree peatoimetaja Carrie McLaren tegi sellise katse, et ostsis McDonaldsi friikartuleid ja burgeri ning mingist suvalisest sööklast samad asjad. Siis jättis koridori nädalaks seisma. Siin on ootuspärane tulemus.

Enne "Allakäiku"

Täna hommikul kuulasime Oga Vikerist Kultuurimaja, mis asendab suvepuhkusele läinud Kultuurikaja. Marek Tamm rääkis ajaloost, nagu sellest räägivad ilukirjanduslikud teosed, filmid ja teadustekstid. Muuhulgas ütles ka, et Venemaa püüab oma minevikku ja ajalugu eitada, Saksamaal, vastupidi, on sellest saanud kinnisidee.

Meil liikus mõte edasi Hitleri juurde. Meenus, millise huviga hakkasin vaatama minisarja Hitleri elust, milles peaosa mängis Robert Carlyle. Pettusin, sest olin oodanud lugu inimesest. Aga lugu rääkis ikkagi monstrumist – lapsena hävitas mesilastaru, suurena miljoneid juute. Nüüd on sakslased ise teinud filmi „Allakäik“, kus pidavat nägema Hitleri inimlikumat poolt. Ma olen näinud selle filmi reklaamjuppi, kus Hitler seisis nagu väsinud vana koer, kiljus midagi ja inimesed vaatasid teda õuduse ja haletsuse seguga näol. Mul on mulje, et Hitlerit ongi seni kujutatud ainult monstrumina – kas pinges neurootilise lõukoerana nagu Carlyle'i variandis või väsinud ja taga-aetud rebasena nagu „Allakäigus“. Aga ikka monstrumina. Ja kiljuvana. Monstrumit on lihtne liigitada kuhugile teisele poole, hulluse ja ebanormaalsuse poolele, millega meil, „normaalsetel“ ju mingit seost pole.

Mul tekkis mõte, et mis siis, kui Hilterit kujutataks täiesti tavalise inimesena? Muidugi, mingeid isiksuse seadumusi ja soodumusi ei saaks vist päris välja jätta, karismat ka. Aga mis siis, kui vastupidiselt senisele rõhuasetusele, kus domineerivad ego ja hullus, joonistataks välja juhused, kokkusattumused, asjaolud, eriti teiste inimeste mitte-hoolimine ja kaasa-aitamine? Siis oleks ju sõnum hoopis teine. Kui rõhutada Hitleri ego ja maania asemel hoopis tema hoolimatut isa, mõtlemisvõimetuid kaasa-aitajaid jne, siis nendega on samastumisvõimalus palju suurem - nii lihtne on pöörata pilk mujale, käega lüüa, jätta sekkumata, oma arvamus välja ütlemata, vastu astumata. Homme vaatame „Allakäiku“.

ÄP töökuulutuste leht Vakants, 9.mai

Ja kõnnime meie kenal suveõhtul Kuressaares mööda kesklinna ja mida ma näen - maas suur hunnik Äripäeva töökuulutuste lehti Vakants - ja esilehel taas HP!

“Ma ei näe vigade tegemises probleemi, oluline on igast veast midagi õppida,” kinnitab Hansapank Eesti turundusdirektor Toomas Tiivel.

Merit: Tore, mida siis Tiivel kõigest sellest õppis? (Ja siiski, sellise kaliibriga vigade tegemises ma siiski näeksin Hp asemel probleemi)

ÄP küsib: Kas aeg, mil avalikkus on ettevõtte suhtes negatiivselt meelestatud, on turundajale kerge või raske?

Toomas: Eks ta on mõnevõrra raskem. Lisaks tavapärasele tegevusele tuleb tegeleda ka täiendavate teemadega. Kui meie kaks teemat – noortepank ja nn naftareklaam – omavahel kokku läksid ja hakkasid üksteist võimendama, tekkis olukord, kus igaühel oli äkki nende kohta midagi arvata. See, et Hansapank teeb imelikku reklaami, sai sama tähtsaks teemaks kui madal sündimus või Eesti-Vene piirileping. Nafta reklaamikeelt me kindlasti ei jätka, see oli ühekordne asi. Noortereklaami teemal oli meil diskussioon, kas valida rohkem või vähem turvaline lahendus. Valisime radikaalseima, selle tingis meie soov saada jõuliselt noorte jaoks pildi peale tagasi.

Merit: Selle jutu, et kui poleks olnud Naftat, oleks kõik korras olnud, on Tiivel küll ainult iseendale unejutuks välja mõelnud. Muidugi olid nad mõlemad halvad, aga kui Nafta reklaam oli lihtsalt nõme, siis npnk oli juba tõsine lugu. Ja pahameeletorm ja protestiaktsioon oleksid toimunud igal juhul, ka ilma naftata ja meediakärata. Ja et edasi ikka radikaalseimas versioonis? Kas seda siis õpiti avalikkuse pahameeletormist ja protestiaktsioonist? Ootame huviga.

ÄP küsib: Kui palju tõid need kampaaniad üllatusi kaasa?

Toomas: Minu jaoks oli üllatus see, kui vähe avalikku tolerantsi on Hansapanga kommunikatsiooni vastu. Ma ei osanud elu sees sellist vastukaja ette näha. Avalikkus ootab meilt väga tugevat sotsiaalse vastutuse kandmist. Kui ükskõik milline teine Eesti ettevõte oleks teinud nn naftareklaami, poleks nad pälvinud mingit tähelepanu. Meilt aga eeldatakse n-ö poliitiliselt korrektset käitumist.

Merit: Vähe avalikku tolerantsi Hp kommunikatsiooni vastu? Ee...ää...öö...ee? Et olge viisakad ja kannatage ära? Sellisest väljendusviisist ja põhimõttest ei saa ma mõhkagi aru. Ei osanud elu sees sellist vastukaja ette näha? Huvitav, kas see pole mitte iga turundaja üks põhiülesandeid - osata prognoosida võimalikke reaktsioone? Ja huvitav, millele tuginedes võiks oletada, et ükski teine firma poleks sauna saanud? Oleks, oleks, ole rahulik. Ja mis selles imelikku on, et Eesti suurimalt firmalt eeldatakse sotsiaalset ja kultuurilist vastutust, mida T nimetab "nö poliitiliseks korrektsuseks"? Uu, Tiivel, mis ajas sa elad ja kus sa töötad? Kellelt siis veel? Samas ütleb Tiivel artikli lõpus ise, et ta tahaks ära Vahemere äärde tööle minna ja ootab pakkumisi.

Frontline valgest ja mustast propagandast

Mark Crispin Miller
meediakriitik

Frontline küsib: Kas reklaamitegijad peaksid reklaamitegemise ära lõpetama?

No mõni reklaamitegija ongi, reklaamitegemise selle traditsioonilises tähenduses. Kui me räägime reklaamist, siis enamasti mõtleme me „valget propagandat“ ehk reklaame, mis on ilmselgelt reklaamid. Nad annavad märku, et tegu on reklaamiga. Kuid sealt edasi jõuame palju hämaramasse propaganda maailma, kus inimesed ei tea täpselt või üldse mitte, et neile midagi müüa püütakse, et maailm, milles sa liigud, on tegelikult reklaam.

Kui traditsiooniline reklaam põrkub järjest enam inimeste vastupanuga – mis on täiesti mõistetav, kuna inimesed usaldavad sellised sõnumeid üha vähem, neid on üha raskem stimuleerida, nad muutuvad üha blaseerunumaks – siis on reklaamitegijad hakanud kasutama üha vargsemaid võtteid inimese teadvusesse ja hinge pugemiseks. Neid võtteid on terve hulk, mis jõuavad üsna lähedale sellele, mida spioonindust tundvad inimesed „mustaks propagandaks“ nimetavad; näiteks inimeste saatmine tasu eest baari, et nad muuhulgas puhuksid juttu ka uuest suitsumargist või õllest, nagu meeldiksid need neile spontaanselt. Telekas on saateid, mis tunduvad reklaamivabad, kuid neis esinevad logod ja ehitised, mis on loosse sisse kirjutatud, nii et tegelikult on tegu reklaamiga.

Seega oleme me liikumas traditsioonilisest reklaamist fundamentaalsema ajupesu suunas, mida propaganda ju alati on tahtnud teha. Reklaam on lihtsalt propaganda kommertsvorm. Propaganda ei taha mitte ainult keskkonda sisse imbuda, vaid ise selleks keskkonnaks saada. Propaganda tahab saada õhuks, mida me hingame. Propaganda tahab, et me ei leiaks enam teed sellest maailmast välja, mille ta meile loonud on...

Frontline reklaamivõtete läbipaistvusest

Douglas Atkinilt Merkley+Partnersist (üks New Yorgi juhtivaid reklaamifirmasid) küsib Frontline:

Kui tarbija teab/näeb, milliste võtetega reklaami tehakse, kas need on siis ikkagi efektiivsed?

Atkini astus: Ma ei arva, et selles mingi oht peituks, kui tarbija näeb/teab, millisel moel tema pühendumust võita püütakse. Reklaamivõtted peaksid olema nii läbipaistvad kui vähegi võimalik, sest nii või teisiti saavad tarbijad teada, millega tegelikult tegu. Kui mingilgi moel püüda midagi tarbija eest varjata, siis näitab see põhimõttelist lugupidamatust tarbija vastu. Tarbija nuhib kõik välja ja paljastab pettuse. Internet on tänapäeval kõikjale ulatuv ja kiiresti arenev, nii et igasugune silmakirjalikkus ja manipulatsioon paljastakse ja kommunikeeritakse kõigile.

Reklaamitegijate väljakutsed

Tomo saatis mulle lingi Frontline, (USA mittetulunduslik ringhääling - PBS - veebileht), kus reklaamimaailma tippmehed sõna võtavad:

Kevin Roberts, Saatchi & Saatchi Worldwide'i pomo kirjeldab tänast reklaamimaastikku näiteks nii:

...Meie ees laiub maastik, millel on toimunud määratu võimuvahetus. Võim on liikunud tootjate kätest, kus see asus kuni 80ndate aastateni, jaemüüjate kätte. Me elame Wal-Marti maailmas. Kuid see kõik hakkab muutuma. Võim läheb täielikult tarbija kätte. Internet on kõige parem vahend, mis eales tarbija kätte on sattunud, sest sellega on läinud võim ära tootjate, vahendajate, jaemüüjate kätest tarbijatele. Enam ei saa end kuhugile peita. Tarbija leiab üles kõik, mida ta su kohta teada tahab. Sa pead olema aus, ehe, avatud ja suutma tarbijaga sideme luua.

Poliitiline välireklaam keelatud

Poolt 53 häält, vastu 39. Ma olen ka poolt, kuid oleksin eelistanud terviklikumat lähenemist - kui juba, siis oleks tulnud üle vaadata ja ümber hinnata poliitreklaami tegemine kõigis meediakanalites. Muidu jääb tõesti tõlgendusvõimalus, et suured plakatid keelati peamiselt seetõttu, et just nende jaoks ei jätkunud vaesematel parteidel raha. Rosimannuse ja Sepa kommentaarid olid üsna naeruväärsed - esimene pidas hiidplakatite ärakeelamist nii poliitikute kui ka rahva alahindamiseks ja teine vaikivaks ajastu alguseks. Pole ju vaja mingit peent semiootikat mõistmaks, et selliste hiigelplakatite ratsionaalne sisu pole kuidagi võrdelises suhtes nende suurusega, tegu on peamiselt emotsioonidele rõhuva sümboolse jõudemonstratsiooniga.

Valimisreklaamist

Mind hakkas huvitama, et kuidas mujal valimisreklaamiga lood on ja leidsin sellise info:

Enamikus Lääne-Euroopa maades on tasuline poliitreklaam keelatud – Saksamaal, Prantsusmaal, Iirimaal, Rootsis, Suurbritannias, Maltal, Norras, Taanis jne. Keeldu põhjendatakse sellega, et muidu saaksid rikkad ja heal järjel parteid lubada endale märksa rohkem reklaami kui uued või vähemusparteid. Kuid enamasti saavad kõik parteid eeteriaega avalik-õiguslikus ringhäälingus, vahel ka lühema reklaami kujul. Otsesed tootmiskulud kaetakse kas riigi eelarvest või maksab need partei ise. Saksamaal on ka erakanalid kohustatud näitama lühikesi valimisreklaame ning nad võivad küsida selle eest tasu. Kuid – tasu arvestamise aluseks ei tohi olla reklaamiaja tariifid. Kõige suurem küsitav tasu võib olla 35% 1 sekundi reklaamiaja tavahinnast.

Tasulise poliitreklaami vallas on Lääne-Euroopas ainult paar erandit. Itaalias võivad kohalikud erakanalid müüa parteidele tavahinnast 50%ga reklaamiaega, kuid ainult pärast seda, kui nad on andnud parteidele tasuta saateaega. Kreekas saavad parteid tasuta eetriaega teles, kuid võivad veel lisaks aega osta. Ida- ja Kesk-Euroopast on aga tulemas teine mõtteviis, et poliitreklaam on olemuslik osa sõnavabadusest ja info saamise vabadusest.

Euroopa Nõukogu pole võtnud ühest seisukohta, kas tasulist poliitreklaami aktsepteerida või mitte, ning on piirdunud lihtsalt soovitusega, et kui riigis on tasuline poliitreklaam lubatud, siis peaks see vastama mõnele miinimumnõudele:

“Liikmesriikides, kus poliitilistel parteidel ja kandidaatidel lubatakse osta reklaampinda valimisreklaamiks, tuleb regulatiivorganitel garanteerida, et

- reklaampinna ostmine on võimalik kõigil parteidel ning samadel tingimustel ja samade tariifidega;
- avalikkus on teadlik, et tegu on tasulise poliitreklaamiga.

Liikmesriigid võiksid kaaluda seadusesätte kehtestamist, mis piirab poliitreklaami pinda, mida partei või kandidaat võib osta.“

Allikas: EPRA 2002 aasta konverentsi ettekanne poliitreklaamist

HP turundusjuhi Toomas Tiiveli vastus ja meie vastukiri

Tere Toomas ja Ando,

MjaT: Toomase vastus oli meile, protestijaile, pettumus. Vähesed meist lootsid, et vastus tuleb üdini postiivne, kuid praegu tundub, nagu poleks üldsuse pahameelt ega selle äärmuslikku vormi – protestiaktsiooni, kunagi olnudki. Kirjast pole võimalik välja lugeda mingit pangapoolset arusaamist, milles viga tehti või probleem oli ega ka mingit kinnitust sisuliste muudatuste kohta. Vastus on ka seda üllatavam, et tegu oli hea tootega, mille puhul märgi vahetamine oleks toonud kasu nii turunduslikust kui ka maine perspektiivist - lisatähelepanu ning panga klientide ja ülejäänud avalikkuse tunde (ja sellele ka käegakatsutava tõendi), et neist hooliti ja nendega arvestati.

Toomas: Oleme arutanud seda teemat nii majasiseselt kui ka agentuuriga. Meie otsus on mitte kaotada NPNK märki, kuna noored (ehk sihtrühm) on selle märgi hästi omaks võtnud. Seda viimast tõendab noorte huvi ja siiani avatud noortekaartide arv.

MjaT: Siin on tegu kahe eri asjaga – toote ja brändiga (eelistame 'brändi' nimetust, mitte 'märki', sest räägite mikromaailmast ja maailmavaatest, mille pank ise paika paneb). Kui toode on hea, siis arvutab noor oma kasud kokku ja võtab kaardi. Hea toode müüb mistahes kampaania kiuste. Brändi omaksvõtt ja kujunemine tarbija teadvuses selliseks, nagu brändi looja soovib, on pikk protsess. Praegusel hetkel saab väita ainult seda, et tegu on hea tootega, kuid seda ei saa samastada positiivselt kinnistunud brändiga. Noor ei pruukinud reklaami üldse märgata, sellest täielikult aru saada jne. Võimalik, et noor isegi taunib brändi, kuid tahab saada kaardiga kaasnevaid soodustusi. Iseasi, kui Hansapank telliks usaldusväärse ja representatiivse sotsioloogilise uuringu, mis selgelt kinnitaks enamuse positiivset suhtumist brändi – sellisel määral, kui see praeguseks välja kujunenud on. Kummaline on ka see, et Tooma vastusest võib järeldada, nagu oleks noored omaette piiristatud ala, mille nimel keegi teine kõnelda ei tohi. Me ei taha noori alahinnata, kuid selge on see, et inimese analüüsivõime ja nähtuste mõju hindamise oskus kasvab vanusega. Ja loomulik on ka see, et eluterves ühiskonnas hoolitakse üksteisest ja seistakse ka väärtuste eest, mis otseselt oma nahka ei puuduta. Pahameeletormis oli suur osa emadel, kes seisid oma laste eest; vanematel vendadel-õdede, kes seisid oma nooremate vendade-õdede eest jne. Mida noorem on turundusstrateegia või reklaamikampaania sihtrühm, seda enam arvestab tark ja eetiline turundaja sellega, et tema sõnumile reageerivad täiesti õigustatult ka sihtgrupist vanemad inimesed.

Toomas: Kui lansseerimiskampaanias oli rõhk põhiliselt tootekeskne, siis NPNK tähendus on palju laiem, see ei olnud algusest peale ainult tootemärk, meie eesmärk oli luua mikromaailm, mis avardab noorte maailmavaadet ja tõukab initsiatiivikusele. Täna on palju noori, kes unistavad, et võiks midagi teha, aga ei tee. Loodetavasti saab NPNK olema üks nendest teguritest, mis inspireerib noori olema nemad ise ja tegema midagi käepäraste vahenditega. Pank saab aidata ainult neid, kes midagi ise ka on nõus tegema. Näiteks käivitasime nädalapäevad tagasi "Tähed Särama!" konkursi, valiku tegemisse kaasame noori ja kolmanda sektori esindajaid.

MjaT: Väga kummaline on väide, et lansseerimiskampaania põhirõhk oli tootel. Sel juhul oleks pidanud ju reklaami sisuks olema eelkõige teenuste loetelu. Mida aga lansseerimiskampaanias kindlasti ei teatatud ja teadlikult varjata püüti, oligi ju tegelik reklaami tellija, kaubamärgi sisu(noortepank) ja teenused. Vastupidi, simuleeriti maailma, milles konkreetsed noored tahavad maailma paremaks muuta, ning mis hävines inimese teadvuses sel hetkel, kui selgus tõde. Sellega lõi Hansapank templi sisuliselt igale tegelikule originaalsele algatusele, mis sunnib nende taga otsima midagi või kedagi teist, kes tõenäoliselt midagi müüa tahab. Nii et npnk juba lõi oma mikromaailma ja ka hävitas selle ise.

Toomas: Mis puutub NPNK kommunikatsiooni, siis paraku ei olnud NPNK midagi uut, kogu maailmas liigub reklaam üha enam alternatiivsetesse, s.t. ka "mitte-reklaami" kanalitesse. Vaata telekast kokasaadet või tõsieluseriaali, kõikjal näed product placementi. Loe ükskõik millist reklaamiteemalist veebilehte ja viral marketing on seal üks peamisi teemasid. Viral marketingi kasutavad üsnagi lugupeetud kaubamärgid, Nike ja Volvo on kaks esimest, mis meelde tulevad. Usun, et reklaamiuurijana sa oled sellega hästi kursis.

MjaT: Taas kummaline, et paned ühte patta maitseainepurgi kokasaates ja suured mängu- või dokumentaalfilmilikud skeemid. Omaette teema on ka see, et kui teised viirusturundust kasutavad, kas siis ka kohe meie peame sama tegema. Lääne kultuuris on reklaam olnud üle 100 aasta, ka nende reklaamimahud on kordades Eesti omadest suuremad. Eestis on veel kasutamata valdkondi ja võtteid kuhjaga, enne kui viirusturunduseni jõuda. Kuid tagasi põhiteema juurde, npnk-d ja teisi analoogseid kampaaniaid eristab siiski üks väga oluline ja reklaami mõju suhtes otsustav aspekt – nt Volvo ja Audi kampaaniad ei olnud sotsiaalsed selles
mõttes, et nad oleksid käsitlenud inimest, tema unikaalset isiksust, ideed ja teotahet maailma paremaks muuta. Selles oligi probleem, et npnk simuleeris tõsielu vormis, ma ütleks, parimat osa inimlikkusest, initsiatiivi, mida Eestis niigi napib. Nii et npnk-s ristusid õnnetul moel kaks põhimõtet: Hansapank ei andnud teada, et tegu on reklaamiga ning puudutas samas väga tõsist sotsiaalset teemat. Jah, tõesti mitte-reklaamina mõjumisele apelleerib nii õrritusreklaam kui ka viirusturundus. Kuid sel juhul ei kasuta tark ja eetiline turundaja nii tõsist sotsiaalset teemat nagu inimest, tema ideed ja teotahet. Või kui kasutab, siis annab ka teada, et tegu on reklaamiga. Seepärast tõin ma oma ÄP artiklis võrdluseks kujuteldava Falcki kampaania, kus AKs teatab pisarais ema lapseröövist, kogu rahvas on hirmul – ja siis toovad Falcki turvamehed lapse tagasi, kõik on rõõmsad ja siis selgub, et kogu lugu oligi Falcki reklaamikampaania ehk fiktsioon. Ainus vahe npnk ja Falcki kampaania vahel oleks olnud see, et npnk tekitas algul positiivse reaktsiooni ja tõe selgumisel negatiivse, Falck oleks olnud lihstalt ühe astme võrra pikem, negatiivne-positiivne-negatiivne. Ja mul on tunne, et selliseid mänge saab mängida ainult korra. Kas ikka tasub ära? Rahaliselt võib-olla küll, aga kuidas jääb mainega ja avalikkussuhetega, või lihtsalt väljendudes – inimesest hoolimise ja lugupidamisega? Või kui suur hulk vihaseid inimesi on arvestatav hulk?

Toomas: Kokkuvõtlikult, meil ei ole põhjust kaotada NPNK-d, küll aga teeme praegu ja edaspidi kõik endast oleneva, et selle märgi tegelik positiivne sisu võimalikult hästi sihtrühmale kohale jõuaks.


TjaM: Kokkuvõtlikult, väga tõsised põhjused olid npnk väljavahetamiseks. Sellise käitumisega saadab Hansapank avalikkusele selge sõnumi, et ei võta kuulda inimesi ega hooli neist. Kuni raha tuleb, tulgu ükskõik mis moel ja mille/kelle hinnaga. Muidugi on see väga hea, kui Hanspank annab noortele raha oma projektide elluviimiseks. Kuid „Tähed särama“ projektiga saadab Hansapank avalikkusele sõnumi, et Ida-Euroopa üks suurimaid finantskorporatsioone ei võta ise sotsiaalset ega kultuurilist vastutust tehtud tegude eest, vaid jätab oma maine puhtakspesemise ning halva mängu heaks tegelikkuseks pööramise rahahädas noorte teha, andes neile selleks sisuliselt altkäemaksu. Hansapangal oli ainulaadne ja ajalooline võimalus oma kommunikatsioonis näidata, et inimene on tähtsam kui bränd ja luua sellega pretsedent ning uus kvaliteet, tõusta ka ise eetiliselt kõrgemale tasandile. Hansapank sai ise kunagi alguse paari inimese ehedast algatusest ja teotahest, kasvades paljude inimeste usaldusele rajatud suurettevõtmiseks. Paljude inimeste pahameel ja protestiaktsioon olid samuti ehe algatus – eesmärgiga säilitada ühiskonnas ja kultuuris usaldus - millest ka Hansapank elab ja toitub, kuid nagu näha – seda ise tegelikult väärtustamata ja toetamata.

Tiivel lubas maikuu jooksul vastata

Peale pangaskvotti jäi meil kokkulepe HP turundusjuhi Toomas Tiiveliga, et ta mõtleb kuuldu üle maikuu jooksul järele ja saadab meile vastuse. Ei tulnud maikuu jooksul kippu ega kõppu. Küsisin siis täna hommikul Ando Noormetsalt, et kas Toomasel ei tulnud maikuu jooksul ühtegi mõtet pähe või pole antud lubadused talle lihtsalt olulised. Sellised olid meie küsimused:

-----Original Message-----
Sent: Wednesday, June 01, 2005 11:42 AM
To: Toomas Tiivel
Subject: vastus?


Tere Toomas!

Leppisime kohvikus kokku, et vastad meile maikuu jooksul, mis npnk
märgist/brändist saab. Meie huvi oleks siis täpsemalt selline, et

- kuna ütlesid, et meie arvamus avas sulle selles loos uusi tahke, siis mille
üle maikuus mõtlesid, millistele järeldustele jõudsid?
- kuidas läks vestlus Tangi esindajatega, mis nemad arvasid, millistele
järeldustele koos jõudsite?
- kui märk/bränd muutub, siis kuidas, millises suunas?
- kui ei muutu, siis miks, nii panga kui üldsuse seisukohast?

tervitades,
Merit, Tuuli jt

Tarbijakaitse vastus npnk kohta

Lp Merit Karise ja Tuuli Toomere

Esitasite Tarbijakaitseametile omapoolsed arusaamad Hansapanga npnk reklaamikampaania kohta ning sealhulgas tõite välja ka reklaamiseaduse paragrahvid, mida Hansapank npnk brändi reklaamikampaaniaga rikkus.

Tarbijakaitseamet võttis noortele suunatud Hansapanga rottkoerte reklaami vaatluse alla, et järelevalvemenetluse käigus kontrollida nimetatud reklaami vastavust reklaamiseaduse nõuetele. Oleme seisukohal, et nimetatud kampaania puhul on eelkõige tegemist eetiliste probleemidega. Selle reklaamikampaaniaga tõestas eelkõigen usaldusele rõhuv Hansapank, et oma eesmärkide saavutamiseks ei pea nad paljuks kasutada ka küsitavaid võtteid ja teataval määral manipulatsiooni.

Hinnates npnk reklaamikampaania vastavust reklaamiseaduse §-dele 3, 4 ja 15:

§ 3. Reklaami põhinõuded
(1) Reklaami sisu, kujundus ja esitlusviis peavad olema sellised, mis üldsuse tavalise tähelepanu juures tagavad arusaamise, et tegemist on reklaamiga.
(2) Reklaamis peab sisalduma selgelt eristatav teave reklaami avalikustaja kohta. Selline teave peab reklaamis sisalduma tekstina või Eestis registreeritud kaubamärgi kaudu. Tarbijakaitseamet möönab, et npnk reklaamikampaania teaserite ehk eelreklaami puhul ei tagatud üldsuse tavalise tähelepanu juures piisavat arusaama, et tegemist on reklaamiga. Eelreklaami eesmärk on köita tarbija tähelepanu sellega, et edastatakse mingi osa infost, kuid ei avalikustata toodet ega reklaami tellijat. Praegune reklaamiseadus ei erista eelreklaami tavareklaamist. Reklaamiseadus võimaldab algatada väärteo menetluse ning karistada rahatrahviga reklaami üldnõuete rikkumise ja reklaami piirangute ja eritingimuste rikkumise eest. Reklaami põhinõuete rikkumise eest selliseid sanktsioone rakendada ei saa.

Kommentaar: ma ei ole jurist ja ma tõesti ei saa aru, kuidas ei saa karistada reklaami põhinõuete rikkumise eest?!?

§ 4. Eksitav reklaam
(1) Eksitav on reklaam, mis ükskõik millisel viisil, kaasa arvatud esitlusviis, petab või tõenäoliselt petab üldsust või mis toodud põhjustel kahjustab või võib kahjustada konkurenti. Eksitav reklaam on keelatud.
Oli tekkinud olukord, kus Hansapank läbi eelreklaami esitles end kellenagi, keda tegelikult ei eksisteerinud. Läbi viidi ulatuslik kampaania (plakatid, kodulehekülg, ajalehes ilmunud väljamõeldud lugu jne) ning alles nädala aega hiljem tunnistati enda seotust kõmu tekitanud reklaamikampaaniaga. Sellise nn eelreklaami eesmärgiks oli köita tarbija tähelepanu ilma toodet ja reklaami tellijat avalikustamata. Samas ei piirdutud lihtsalt uue tundmatu kaubamärgi esitlemisega vaid kasutati ka väljamõeldud legendi ning tänu meedia suurele huvile sai kampaaniale osaks väga suur tähelepanu. Eelreklaami eesmärgiks oli köita avalikkuse tähelepanu, mida saavutatigi, kuid Tarbijakaitseameti hinnangul valis Hansapank selle saavutamiseks liiga äärmuslikud vahendid. Antud eelreklaami osas on keeruline üheselt hinnata, kas tegemist oli tarbijate eksitamisega reklaamiseaduse § 4 järgi. Oleme seisukohal, et eelkõige rikkus Hansapank selle eelreklaamikampaaniaga ühiskonnas kehtivaid eetilisi tõekspidamisi ning seadis kahtluse alla oma senise usaldusväärse ja lugupeetud maine.

Kommentaar: nojah, sellega olen ma nõus, et see punkt on reklaamiseaduses üldse üks kahtlane punkt, kogu reklaam on ju fiktsioon. Samas pakkus Tarbijakaitse telefonis ise selle punkti välja? Minu meelest oleks see kehtinud ainult koos eelmise punktiga, et reklaami tellija ja avalikustaja püüdsid teadlikult varjata, et tegu on üldse reklaamiga. Aga no kui meie riigis on seadusega lubatud ka AK oma reklaamikampaaniaks ära osta, siis mis teha.


§ 15. Finantsteenuse reklaam
(1) Finantsteenusena käesoleva seaduse mõistes käsitletakse krediidiasutuste seaduse (RT I 1995, 4, 36) § 5 lõike 1 punktides 1-12 nimetatud teenuseid.
(2) Finantsteenuse reklaam peab olema arusaadav, üheselt mõistetav ning tagama selge ja kerge arusaamise pakutava teenuse kõikidest tingimustest, eelkõige tegelikust intressimäärast, kõikidest teistest teenusega seotud kuludest ning maksetingimustest
(3) Finantsteenuse reklaam ei tohi sisaldada konkureerivate teenuste otsest või kaudset võrdlust, milles kasutatakse teavet, mida ei saa otseselt ja kergesti võrrelda.
(4) Igas reklaamis või avalikkusele kättesaadavas pakkumises, millega keegi teavitab oma valmisolekust tarbijakrediidi andmiseks või selliste lepingute vahendamiseks ning mis sisaldab andmeid intressimäära või muude krediidikulude suuruse kohta, tuleb ära näidata, vajaduse korral vastavate näidete lisamisega, krediidi kulukuse määr.

Antud reklaami puhul tuleb arvestada asjaolu, et ei reklaamita mitte ühte konkreetset toodet või teenust (krediidiasutuste seaduse mõistes), vaid noortele mõeldud tooteportfelli, mis koondab endas erinevaid pangadustooteid (pangakaart, võimalus liituda pensioni teine sambaga, NPNK GSM pakett EMT võrgus, internetipank, jne). Seetõttu ei saa toetuda ka üheselt § 15 sätestatud nõuetele. Samas märgime, et teave npnk tooteportfelli ja selles sisalduvate toodete-teenuste kohta on esitletud korrektselt ja arusaadavalt veebilehel www.npnk.ee.

Kommentaar: See kõlab ju lausa HP väljavabandamisena. Muidugi oli pakkumise tuum HP enda teenus ja toode. Ja õrritusreklaami ajal polnud kuskilt saada mingit infot selle kohta, millega tegelikult tegu.


Arvestades asjaolusid, et Hansapank palus avalikult vabandust nende inimeste käest, kes tundsid end eksitatuna NPNK eelkampaania legendist ja ka eelkampaania esitlusest avalikus linnaruumis (Postimees 05.05.05; SL Õhtuleht 06.05.05) ei algatanud Tarbijakaitseamet Hansapanga suhtes väärteomenetlust. Tarbijakaitseameti peamiseks eesmärgiks ei ole mitte esmajärjekorras karistada kuivõrd hoolitseda selle eest, et vastavas valdkonnas oleks kindlustatud õiguskorrast kinnipidamine. Avaliku vabanduse palumisega näitas Hansapank, et mõistis ka ise oma eelreklaami kampaania piiripealsust ja eetilist ebakorrektsust.

Kommentaar: Jah, ikka pean kordama sama mõtet, mida Tarbijakaitsele ka telefonis juba ütlesin: kui ohver saab päti või varga ise kätte ja talle peksa annab, kas siis pole politseil enam midagi teha? Või piisab ka sellest, kui pätt ilusti vabandust palub?

Edaspidi püüab Tarbijakaitseamet tähelepanelikumalt ja kiiremini reageerida analoogsetele juhtumitele ning loodame ka tulevikus Teiega koostööd teha.

Lugupidamisega

Helle Aruniit
Peadirektor

Anne Reinkort
Turujärelevalve osakonna juhataja kt

Päeva nael

Tänase päeva parima kommentaari kirjutas Chanel EPLis ilmunud Ahto Lobjaka artiklile "Põhiseadusleping kisub Euroopa Liidu kivina põhja":

Kui oleks minu teha, hoiaks ma ratsionaliste (loe: kõiketeadvad majandusmehed) puuris, kus oleks jooginõu, sifkad ja jooksuratas. See oleks efektiivsuse ja optimeerituse tipp. Pealegi on iga majandusinimese jaoks alati oluline sport.

Ega jah. Iga asja taga ongi raha. Iseseisvus ja rahvuslus on ju lihtsalt emotsioonid - majandusmeeste hoovad, millega pööblit suunata, eksole.

Rohkem EBS`ilikku ellusuhtumist. Rohkem Peep Vainu koolitusi! Rohkem BIG MAC`i. Ühesõnaga- BUY MORE.

Nõukogude aeg me keelel ja meeles

(See lugu peaks varsti ilmuma ÄPs)
Lugupeetud tarbijad, meie poelettidele on saabunud külaline kaugest minevikust - Nõukogude viiner. Leedukad teevad ja kuulu järgi maitsvat päris hästi. Tegelikult ma imestan selle üle, et meie tootearendajad ning reklaamitegijad nõukogude aega nii vähe kasutavad. On ju nõukogude aeg näiteks meie mälusektoris nimega „Maitsvad toidukaubad“ igati aktsepteeritud. Väga edukad come-back'id on teinud Kalevi Kama šokolaad, Mõnus maius (ehk kass Arturi kook), ka kohukeste ja kohupiimakreemide armastus juurutati meisse nõukogude ajal ning Koolijäätis müüvat edukalt mitte ainult Eestis, vaid ka meie põhjanaabrite juures. Uue toote lansseerimine on teadagi turundustegevustest üks kulukamaid, nii et nõukogude aeg peaks nii tootja kui ka reklaamitegija jaoks olema lausa kulla-auk, kust ammutada ideid toodeteks, mille head maitset tarbija veel mäletab, märke, mis on tarbijale juba omased ja millega koos äratada ellu ka nostalgilised ja positiivsed assotsiatsioonid. Ning mis kõige tähtsam, ka tarbimisharjumus just nende tarbijate seas, kes olid nõukogude ajal piisavalt noored, et mäletada eelkõige head maitset, mitte nõukogude aja negatiivsust, ning on nüüd parimas ostujõus.

Ma ei tea, kui paljud lugejatest armastasid või mäletavad veel nõuka-aegseid loomakujulisi küpsiseid „Õnnelik lapsepõlv“. Kirjandusklassikas on vast kõige kuulsam ja popkultuuris lausa klišeeks saanud maitsest tulenenud mälestuste ja tunnete tulv pärit Marcel Prousti sulest, kui ta kirjeldab oma külaskäiku ema juurde ja maitseb üle aastate taas madeleine'i küpsiseid: „Ja äkki mälestus ilmutas end. See oli madeleine'i küpsise maitse, mille tädi Léonie pühapäeva hommikuti Combray's (sest neil hommikuil ei läinud ma õue enne missat) mulle anda tavatses, olles kastnud selle enne oma teetassi, kui läksin ta magamistuppa tere hommikust ütlema. Enne maitsmist ei äratanud küpsise nägemine mu meeltes midagi; võib-olla seepärast, et olin seda vahepeal kondiitriäride akendel nii palju näinud, ilma seda maitsmata, et küpsise kujutis oli lahkunud noist Combray päevadest ja võtnud koha sisse tänases; võib-olla nende selja taha jäänud ja mälust pühitud mälestuste tõttu polnud midagi ellu jäänud - kõik oli hajunud; asjade kontuurid, kaasa-arvatud madeleine'i küpsise kammkarbi-kuju, varjamas nii rikkalikult sensuaalset sisu oma rangete religioossete voltide all, olid kustunud või suikunud nagu oleks nad kaotanud ergamisvõime, mille abil säilitada oma koht mu teadvuses. Kui kaugest minevikust enam midagi ellu ei jää, pärast inimeste surma, pärast asjade purunemist ja laiali pillutumist, jäävad maitse ja lõhn üksi pikaks ajaks hingedena hõljuma kõige ülejäänu varemete vahele - õrnemad kuid kestvamad, kehatumad, püsivamad, ustavamad, mäletades, oodates, lootes, kandes kohkumatult oma olemuse tillukeses ja peaaegu adumatus osakeses määratut mäletamise struktuuri.“

Prousti essee tervikuna on siin

Aktivism

Mulle näiteks hirmsat moodi meeldib aktivism kui selline, see, et idee või asi on nii oluline, et inimesed omast vabast tahtest ja tihti tasuta selle nimel töötavad. Eriti meeldib mulle aktivism, mille objekt inimestele korda läheb - nagu näiteks Tallinna Teed Korda algatus. Teede olukord käis ühele sõpruskonnale närvidele ja nad avastasid, et nad ei ole üksi. Nüüd kohtuvad nendega juba linnavõimud ja äkki tulebki sellest midagi ilusat välja. Siis meeldib mulle veel aktivism, mis kasutab uusi tehnoloogiaid ja kommunikatsioonivahendeid - näiteks Organic Trade Associationi nukufilm, peaosas kurk ja brokkoli. Kõige selle juures on kahju, et ma olen nii harjunud küünilist suhtumist igalt poolt otsima, et isegi seda salati-printsessi päästmise filmi ei saa vaadata muidu, kui mõeldes, et ilmselgelt peab see olema maapähklite reklaam. Hirmsasti tahaks rohkem aktiivsust, siirust ja aktivismi.

Nõukogude vorst

Tiiger ostis ja tegi pildi, Ooker läkitas lingi ja Tuuli oleks pidanud selle üles panema, aga tal praegu üliõpilaste tööde hindamisega kiire:

Nõukogude vorsti pilt

Tiigri kommentaar vorstile Minut.ee-s