Kahvli homodebatt 26.01

Eilses Kahvlis oleks võinud SDE peasekretär Randel Länts vastata Võrno küsimusele, mida Eesti homode partnerlussuhte seadustamisega võidaks, vastata pika jutu asemel lihtsalt nii: 15% Eesti elanikest oleksid õnnelikumad.

Meil oli meeles, kas teil ka?

Poliitiline zhongleerimine lastega

Ei saa mitte vaiki olla, peab kirjutama ka päevakajalistest pidudest. Sest eilne Aeg Luubis ajas asja minu jaoks juba üle kriitilise piiri, täpsemalt siis selles esinejate sõnavõtud. Ja ka üldse eliidi esindajate sõnavõtud sel teemal avalikkuses. Mind jahmatab kõige rohkem see, kui iseenesestmõistetavalt arvatakse ka nö ekspertanalüüsides nimetuse „presidendi institutsioon“ alla ka presidendi perekond, st lapsed ja lapselapsed – keda meie president pole kunagi avalikkuses esitlenud, ei osana oma institutsioonist ega muul moel, erinevalt näiteks Ameerika presidentidest, kelle lapsed seisavad teleekraanil tema taga pea iga tähtsama sündmuse puhul. Või siis Euroopa monarhide lapsed, kes tulevaste valitsejatena on pidevalt meedia huviorbiidis. Meie presidendi lapsi kasutatati paljudes nö ekspertanalüüsides lihtsalt hüppelauana, objektina, et teha (üle)üldistus ja asuda ründama institutsiooni retoorika kaudu presidenti ennast. Ma arvan, et absurdne oleks tõlgendada pidude korraldamist vandenõuteooria raames, küll aga seda, et meedia just nüüd teema tõstatas ja nõuab vastust taaskandideerimise kohta, ning ka paljude eliidi esindajate sõnavõttudes antud poliitiline hinnang presidendile, et ta on kõlbmatu oma kohal püsima, nii praegu kui edaspidi. Mõni konkreetne näide: Mart Helme, kunagine suursaadik Venemaal ja rahvaliitlane, niisiis poliitilise eliidi esindaja (kuigi vist juba reservatsioonidega), seab meie juhtumi samale pulgale Clintoni Monica afääriga, meie oma tegelikult isegi viimasest hullemaks sildistades (=liialdades) kogu peo etteruttavalt riigi sümboli rüvetamiseks. Helme toodud võrdlus oleks veel kuidagi mõistetav, kui Rüütel ise oleks noortega pidutsenud, katusel roninud jne. Aga Helme Helmeks, sama rida jätkavad eilses Aeg Luubis ka akadeemilise ja rakendusliku teaduse esindajad, lugupeetud filosoofiaõppejõud ja eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop ning avaliku arvamuse tunnustatud uurija ja vahendaja Andrus Saar. Esimene samastab lossijuhtumi sellega, et hiljuti kasutas politseijuht riigi autot oma pere huvides, luues nii tõlgendusvõimaluse, kus president on asetatud otsese tegija rolli nagu ka Helme oma kommentaarides. Teine kasutab aga võimalust, et anda hinnang (millele kõlapinna ja tugevuse annab see, et tegu on avalik-õigusliku televisiooni ja Saare respekteeritud eksperdipositsiooniga) ja teha samas ka järeldus, et president ei peaks selle juhtumi pärast enam teist korda kandideerima – taas hüpe lastelt presidendi poliitilisele positsioonile. Jah, Sutrop tõstatab tänases Postimehes ka kaks asjakohast teemat, kus olid turvateenistuse silmad ja kuidas me lapsi kasvatame, kuid tema televisioonis esitatud väide jääb ikkagi konteksti, kus laste näitel räägitakse poliitikute ametialasest korrumpeerumisest.

Kokkuvõte: minu suurim mure on see, et lastest saavad etturid poliitilises mängus, mille rattale annavad täie hoo nii meedia kui eliidi esindajad. Ma ei oska ennustada, kuidas mõjutab see juhtum Rüütli poliitilist karjääri, kuid ühes olen ma üsna kindel – kannatavad inimesed, võibolla lausa psühholoogilise trauma saab üks konkreetne perekond – lapsed, nende vanemad ja vanavanemad. Respekt inimese (eriti veel alaealiste, laste) vastu peaks olema nii meedia kui avaliku arvamuse kujundajate sõnumites üks olulisemaid mõõtmeid. Muidugi, laste kasvatamine tähendab ka selgitustööd, kuidas piiri tunnetades pidutseda. Jah, presidendi perekond pole päris tavaline perekond laiemale avalikkuse silmis, ootused talle on kõrgemad ja rangemad, kuid veelkord – meie president pole kunagi afisheerinud oma perekonda avalikult ega kasutanud neid oma poliitilise karjääri edendamiseks, nii nagu seda sõna otseses mõttes on kohustus teha ja tehakse Ameerikas, maailma kõige usklikumal maal, kus korraliku ja õnneliku pereelu avalik demonsteerimine on peaaegu sõna otseses mõttes osa presidendi institutsioonist. Tõesti, see pole mitte ainult riigi esipaari probleem, et aega ei jää laste kasvatamiseks (antud juhul siis vanavanematel lastelaste), kuid igal juhul on vale tirida see juhtum üleüldistamise, meelevaldse analüüsi ja liialdamisega oma isiklike või avalike huvide edendamise nimel poliitilisse konteksti. Nii meedia kui eliidi esindajad oleksid pidanud käituma oma sammudes ja sõnavõttudes väga läbimõeldult, pieteeditundeliselt, eristama selgelt inimese eraelu ja ametipositsiooni, et tegu oli sisuliselt eraelulise juhtumiga (mille käigus ei toimunud tõenäoliselt midagi eriti shokeerivat või rüvetavat), mida on avaliku arvamuse kujundajate poolt ebakorrektne ja ebaeetiline kasutada presidendi poliitilise positsioonile ja institutsioonile hinnangute andmiseks.

Uusaastatervitus aastate tagant!

Postimehe aasta sündmused

Aprill: Suurpanka sööstis päästma koera ja roti veider sigitis
31.12.2005 00:01
Priit Pullerits, vanemtoimetaja
Link loole

P: Mutantloom, keda kriitika pidas vaimse terrorismi kehastuseks, on saanud hakkama aasta murdmistööga. Isegi vist Baskerville’ide koer ei suuda konkureerida Hansapanga rottkoeraga, kes pungade puhkemise ajal ähvardavalt läbi Eesti leekis. Paanika pärast tema ilmumist paisus totaalseks.

Merit: Mis paanika? Pettasaamistunne ja protest pigem.

Pullerits: Kui te lasete omatahtsi tegutseda Toomas Tiivelil, Hansapanga turundusjuhil, jätkate kodudiivanist nafta puurimise ja rottkoera stiilis kampaaniatega, hävitate kõik, mis on aastatega üles ehitatud, oli hoiatanud mantlipärijaid panga eesotsast lahkunud Indrek Neivelt. (Ta ei soovinud kommenteerida, kas tema öeldu mõte kõlas sedasi või mitte.)

Merit: No kena, kui Neivelt ei soovinud kommenteerida, siis jätab ta tõesti alles ka tõlgendusvõimaluse, et selle kampaaniaga lõi Hansapank oma mainele esimese väga tõsise ja võib-olla parandamatu haava.

Näitas kihvu

Pullerits: Lokku lõid paljud teisedki. «Rottkoer pureb kolmandat sektorit,» ahastas lehes PR-spets Liisa Past. Kultuurikriitik Berk Vaher kuulutas mutantlooma drastiliseks semiootiliseks parasiitluseks. Professor Marju Lauristin ütles, et sellisesse pulli panka, mis püüab noori rottkoera abil, ei tahaks tema küll raha panna. Kui korüfeede sõnadest väheks jäi, läksid 40 noort üle tegudele ning korraldasid Hansapanga saali põrandal protestiaktsiooni. Kuidas võivad kasumiahned pankurid, kes on varjunud skvottimise legendi, rottkoera kuvandi ning NPNK-nimelise müstilise lühendi taha, kasutada uute noorte klientide püüdmiseks nonde subkultuuri õilsaid võtteid ja vahendeid, nõudsid protestijad aru.

Merit: Huvitav, et põhiasjana nähakse siiski subkultuuri ründamist. Mis ei ole ju ka vale, kuid kordan veel, et mu meelest oli põhiasi inimese ründamine – noore sotsiaalse närviga ja maailma muutmise sooviga inimese simuleerimine reklaamis, ilma et sõnumi kommertsiaalsusest oleks aimu antud ning ajal, mil selliseid tegelikke algatusi oleks väga vaja. Ja inimest sellisel kujul ei kaitse ükski institutsioon ega organisatsioon – kaitstakse tarbijat, valijat (kuigi viimase taga on omakorda juba teised võimuhuvid) jne, nagu näitas Kohukese juhtum. Ja see mõõde on minu arvates kõige huvitavam ja olulisem npnk ja Kohukese hindamisel. Esimese puhul ei osanud ükski org. ega institutsioon midagi teha, Kohukese puhul olid mängus (poliitilise) võimu huvid ja kohe astus välja minister jne, kuni siis kohtuotsuseni, et tegu oli varjatud poliitilise reklaamiga.

Pullerits: Tiivel, kel jalge all põles maa ja pea kohal kärgatas kõu, võttis sõnasõda rottkoera ümber stoilise rahuga. Tema analüüs näitas must valgel, et kui Hansapank, Eesti majanduse üks lipulaevu, end kiiremas korras pealekasvava põlvkonna seas märgatavaks ei tee, tuleb sel peagi lipp alla lasta.

Merit: No siin võiks küll ajaloolise tõe huvides ja asjaosalisena öelda, et nii hallikas-punakas-valgeid nägusid ja värisevaid käsi-lõugu kui Hansapangas pole ma küll varem näinud:)

Pullerits: Lühidalt: kui pank tahab, et ta kerkiks noortele tähtsate asjade pingereas 48. kohalt kõrgemale, tuleb neid ligi meelitada noorte keeles. Nii sündiski lugu skvotist ehk hooletusse jäetud majast, mille noored on hõivanud, ning koos sellega nägi ilmavalgust ka rottkoer. Kes tõele au andes pidi olema siiski lõvirott.

Merit: huvitav, miks pöörab loo autor oluliselt rohkem tähelepanu sellele, miks ja mida Hanspank selle kampaaniaga saavutada tahtis, kui sellele, mis valesti oli ja miks protestiti. Aga nagu öeldud, ju ei saadud aru.

Noored käpa all

Pullerits: Aga vahet pole. Isegi mitte Tiivelile, lõviroti ristiisale. Sest hoolimata laialdasest kisast-kärast, tegi rottkoer/lõvirott oma murdmistööd tõhusalt. Igatahes tulemuslikumalt kui Baskerville’ide koer. Pelgalt kahe reklaaminädala järel oli Hansapank andnud NPNK-kaarte koos kurikuulsa looma kujutisega välja ligi kümme tuhat.

Merit: Taas kordan – kui toode on hea (loe: pakub palju soodustusi), siis tühja sest reklaamist. Hea toode müüb mis tahes kampaania kiuste.

Pullerits: Kui Tiivel oktoobri keskel Hansapangast omal algatusel lahkus, et üle võtta Tele2 juhtimine, polnud rottkoera isu veel põrmugi raugenud. Tema pilt, mis kevadise Tallinna tänavail paljud marru ajas, ilutseb nüüd juba tervelt 85 000 noore deebetkaardil.

Merit: Priit Pullerits sai vist kevadel Hansapangalt nahutada ka, miks ta muidu nii hoolikalt mainib, et Tiivel lahkus omal algatusel, et mingi juhul ei jääks lugejale mulje, et pank lahkumist soovitas või selle algatas. Muidu armastab Pullerits ikka teadlikult provokatsioone sisse jätta. Teun van Dijk mainiks siinkohal, et meedia on tegelikult alati võimuga ühel pool. Pullerits teeb oma viimase lausega ka lausa tasuta piierri pangale.

Pullerits: Kahju, et Neivelt ka seda tulemust ei kommenteeri.

Merit: Normaalne; et Neivelt seda tulemust ei kommenteeri. Selliste võtetega saavutatud tulemus ja kasum ei väärigi mingit positiivset kommentaari.

ettekanne E-Riigi Akadeemia Sihtasutuse seminaril 10.nov

Ajaveebindusest ja kodanikualgatusest ehk blogimisest ja protestimisest

Seda teemat saaks käsitleda kahel mõõtmel: esiteks aktsiooniblogijad, kes kasutavad oma protestiaktsiooni vahendina ja väljundina blogi (EI-NPNK ja Kiil) ning teiseks püsiblogijad, kes algatavad protestiaktsiooni, mis piirdub internetiga või jõuab ka „tegelikkusse“. Teise mõõtme näited (siiski peamiselt internetiga piirdunud) võiks olla Telleri kommentaariumis üle aasta käinud arutelu kilekottide kasutamisest loobumisest ( kilekotiuputus ja kilekotiteema) ja eesti versioon Google-bomb'ist (George Bushi vastu suunatud kampaaniast miserable failure), mis Eestis keskendus Keskerakonnale otsisõnaga masendav ja milles blogijad aktiivselt osalesid.

Blog kui protestiaktsiooni instrument? EI-NPNK aktsiooniga olid seotud peaaegu kõik interneti suhtlusvormid - ajalehe internetiversioon, foorum, veebileht, email, msn – välja arvatud blog. Üheks blogi mittekasutamise põhjuseks võis olla see, et alles 2004. aasta kevadest on Eestis üldse hakanud tekkima ühiskonnakriitilisi blogisid, kuni selle ajani oli blog valdavalt ühe inimese eraeluline veebipäevik. Tagantjärele targana võiks öelda, et blogi oleks olnud EI-NPNK aktsioonis mitmes mõttes igati tõhus suhtlus- ja väljendusvahend. Esiteks sellepärast, et blogi on lihtsam teha kui veebilehte (nt siinsamas Bloggeris); teiseks, blogis saab suhelda ja oma arvamust avaldada terve grupp; kolmandaks on blogi näol olemas ühekorraga ja ühes kohas nii uudiste arhiiv kui ka kanal, mille aadressi teistele levitada. Viimase tõestuseks võiks tuua ka hiljutised Pariisi rahutused (artikkel International Herald Tribune's, vihjas Peeter Marvet) Seega peaks blog olema igati hea protestiaktsiooni vahend, kuid sellisest võimalusest peaks ka kodanikud, laiem avalikkus teadlik olema. Võimalik, et kodanikuühiskonna, kodanikuõpetuse või kodanikualgatuse „tööriistakomplekti“ peaks kuuluma juhend, kuidas organiseerida tõhusat protesti ja kuidas end alternatiivsel moel avalikkuses kuuldavaks teha, näiteks blogi abil.

Blogijad kui uus protestijõud? Kui blog on hea tehniline vahend protestimiseks, siis püsiblogijatel on eeldatavasti rida nö tehnilisi ühis- või püsitunnuseid, mis saavad soodustada tõhusa protestiaktsiooni läbiviimist. Püsiblogijaid võiks lugeda grupiks või kogukonnaks, sest selle liikmed on suuremal või vähemal määral üksteisest teadlikud, jälgivad üksteise blogisid ja omavad keskmisest kõrgemat arvutioskust (et näiteks bännereid, logosid teha), kuigi millegi vastu protestimise olulisimaks põhitingimuseks on eelkõige muidugi maailmavaateline ühtsus. Aktsiooniblogijad seevastu ei tunne reeglina eelnevalt üksteist ning nende omavaheline tutvumine ja kokkusaamine toimub sõltuvalt sellest, kuidas indiviidid üksteisega kontakti otsivad ja leiavad. EI-NPNK aktsioon oli nö klassikaline protestiaktsioon selles mõttes, et tekkis probleem, mille tõttu tuli kokku grupp inimesi ja viis läbi aktsiooni. Mis tähendab, et tegu polnud juba olemasoleva grupiga, mida oleks aktsioonieelselt ühendanud reklaami- või tarbimiskriitiline meelsus. Viimase näiteks võiks olla pigem väike rühmitus Kiirgav Aju (mitte küll blogi, vaid veebilehega Kiirgav Aju), mis korraldas vastavatud De la Gardie ostukeskuse ees Viru tänaval 16.veebruaril 2000. aastal protesti-(või pigem naeruvääristamis)aktsiooni selliste plakatitega nagu „Tarbi kiiremini“, „Osta rohkem“, „Osta iga hinna eest“, „Vaesus on rõve“ jne. Kiilu blog sai asutatud eelkõige sellepärast, et hoida huvilisi kursis EI-NPNK aktsiooni järelkajadega, hiljem arenes sellest reklaami- ja tarbimiskriitilise püsiblogi mõte. Pakun, et protestimise ja blogi kui aktsioonivahendi suhe on põhimõtteliselt üürike, kuigi ei saa välistada, et protesti tagajärjel tekib mõttekaaslaste grupp, kes ka edaspidi koos samalaadseid tegevusi ette võtab ning kelle üheks suhtlusvormiks ja väljundiks saab püsiblogi. Huvitav oleks ka jälgida, kas Eesti püsiblogijate kogukonnas tekib näiteks ühiskonnakriitilise meelsusega alagruppe, kes hakkavad ühiselt korraldama protestiaktsioone nii internetis kui tänaval.

Blog (ja laiemalt internet) kui protestimise (ja laiemalt kodanikualgatuse) pärssija? Kolmas ja kõige laiem teema blogimise ühiskondlikul mõõtmel võiks olla avalikkuse, interneti ja tegutsemise suhe. Blog on hea tehniline vahend protestimiseks ja püsiblogijatel on tehnilisi eeldusi eduka protestiaktsiooni läbiviimiseks, vähemalt internetis. Kuid eelneva võiks ümber pöörata ja küsida, kui palju blog ja üldse internet võib pärssida reaalset tegutsemist. Eestis on internetikommentaaride teema olnud aktuaalne juba mõnda aega. Hubert Dreyfus filosoofiaprofessor California ülikoolist, pakub, et näiteks Kierkegaard oleks internetti vihanud, sest see võtab avalikult debatilt vastutus- ja kohustumistunde. Kui Habermasi huvitasid avalikkuse moraalsed ja poliitilised plussid, siis Kierkegaard oli veendunud, et avalikkus on nihilistliku nivelleerimise allikas. Meedia massivahendab reaalsest situatsioonist eraldatud infot, luues sel viisil ka eraldatud pealtvaataja. Habermas pidas seda demokratiseerumise triumfiks, et tänu meediale ei piira lugejat enam lokaalne ja personaalne seotus ning ta saab avaldada arvamust sündmustest, millega tal otsest kokkupuudet pole. Kierkegaard arvas aga, et avalikkuse saatuseks on saada tühikäigulise jututamise ruumiks, kus pealtvaatajad mängivad sõnade ringmängu. Üha rohkem indiviide püüdleb oma veretus loiduses mitte keegi olemise poole – eesmärgiga saada avalikkuseks, abstraktseks tervikuks, mille kõik osalised saavad kolmandaks osapooleks ehk pealtvaatajaks. Avalikkus on maailm, kus igaühel on võimalus kommenteerida kõiki teemasid võtmata vastutust või kohustust. Põhimõtteliselt tähendas poliitilisest võimust väljapoole jääv avalikkus Kierkegaardi jaoks eelkõige seda, et igaüks võib mis tahes asja kohta arvamust avaldada, ilma et peaks oma sõnade järgi tegutsema. Kui puudub tegutsemise võimalus või kohustus, võib iga asja vaadata igast küljest ja leida alati uue vaatenurga, mis kõik taas küsimärgi alla seab. Kierkegaard mõistis, et kui kõik on avatud lõputuks kriitiliseks kommenteerimiseks, muutub tegutsemine lõpuks võimatuks. Kierkegaardi silmis olekski kõige kohutavam olnud meedia (selle võiks asendada internetiga) ja anonüümsuse sümbioos. Tema sõnul pole avalikkus konkreetsed inimesed, kogukond, põlvkond, rahvas, ühiskond – ükski indiviid, kes on avalikkuse osa, ei kohustu millekski. Sest anonüümne pealtvaataja ja kommenteerija ei riski millegagi.

Avalik debatt ja oma seisukoha väljendamine on hea, isegi anonüümselt, kuid niikaua, kuni selle taga ei tajuta reaalseid luust ja lihast inimesi, kes ka tegutsevad oma sõnade järgi, senikaua on alati võimalik öelda, näiteks et 10 inimest on kirjutanud 100 protestikommentaari ja seega pole protesti taga jõudu, millega tuleb arvestada. Palju raskem on eitada 100 kasvõi vaikivat protestijat tänaval. Kodanikualgatus ja ühiskondlik muutus vajavad lisaks sõnale tingimata ka tegu.