Ausammas Eesti sekondhändile

Pibo "Eesti sport", punane vakstust raadiokott ja lillelised Doc Martensid - need mu sõbrad kolmekesi.

Kiirmood tapab sekondhändi

Mul oli väegade hea meel, et Barbi Pilvre palus mul ühel mu lemmikteemadest kirjutada (EE 23.07.07):

Minust sai sekondhändlane tänu oma Tartu kunstnikest sõbrannadele 90ndate aastate keskel. Neil olid lahedad ja originaalsed riided. Nad kinkisid mulle lillelised sekondhänd Doc Martensid ja juhatasid mu tagasihoidlikes puumajades asuvatesse kullakaevandustesse. Aja jooksul on mu riidekapp täitunud hea ja paremaga, nagu näiteks üks mu ustavamaid kaaslasi, Tartust ostetud 10-kroonine uskumatu mahutavusega punane raadiokott või mõni aasta tagasi Balti jaama turult saadud pibo „Eesti sport“, millega kärab käia igal talvel. Olen väisanud sekkareid ka muil mail, kuid ei paremat pole kuskil maal, kui ikka meie omal Eestimaal.

Sekondhändlaseks oli kerge hakata: ikka lähed ju osteskelema, kesklinna tossu ja müra asemel kenasse agulimiljöösse, ning paljutõotava riidetüki väljasikutamine rõivakuhja alt tõstab adrenaliinitaset palju enam kui poekspertide poolt välja arvutatud kohast selle korvi kukutamine. Kui veab, saad originaalse ja kvaliteetse asja, ning enamasti ühe konkreetse nulliga lõppeva hinnanumbri eest. Nii et taaskasutus oma parimas vormis pakub suisa superšoppamist, eri aastakäikude disainerrõivaste üksikeksemplaride hüperallahindlust. Seda ei juhtu uute riiete poes mitte kunagi.

Ja see pole veel kõik – sekondhänd riiete peal leiad sõnumeid, mida ükski siinmail tootev või müüv rõivafirma edastada ei julgeks – uuel poesärgil on mingi ähmane Forever Replay 1880 Anno Domini, aga mu saaremaise mehe T-särgil on 50ndate reklaamfoto õnnelikust perest ja juures tekst 'They're happy, because they eat lard' (Nad on õnnelikud, sest nad söövad pekki). Tartu Kaubamajal rippus paar aastat tagasi mitmeti tõlgendatav plakat 'White power', aga mu mees käib särgiga 'I'm proud to be a Pakistani'. Kvaliteedist rääkimata, sest tänapäeva kiirmood, mis peaks massidele taskukohaseim olema, on tehtud pärast paari kandmiskorda lagunemiseks, et sundida sind uuesti rahakotti kergendama. Võta või jäta, sekondhänd evib lausa demokraatia tunnuseid: kõigile kättesaadavus, suur valikuvabadus, kultuuride ja sõnumite mitmekesisus ning kvaliteet.

Aga panite tähele, ökomeelsust selles loetelus polnud. Teadlikult. Ökomeelsus pole kunagi olnud peamine põhjus, miks ma sekondhändi lähen. Ja kui keegi ütleb, et ta käib sekondhändis puhtalt ökomeelsusest, siis ma ei usu. Asja iva on ikka lahedate ja odavate riiete ostmine, ökomeelsus on pigem lisa-plusspunkt, mis kauba peale kaasa tuleb. Tõelist, teadlikku ökomeelsust praktiseerivad need, kes väljuvad võitjana igapäevasest visast võitlusest harjumuse ja mugavusega: pesevad hambaid topsi veega ja nõusid kausi veega, ei kasta suvilas põhjaveega voolikust tundide viisi muru.

Kas Eesti sekondhändluses omandaks ökomeelsus kunagi kaalukama, lausa otsustava rolli? Pähe torkab kaks stsenaariumi:

Esimene stsenaarium on hinnatõus. Selge on see, et sekondhänd õitseb Eestis nii laialdase nähtusena ligi 15 aastat peamiselt Eesti vaesuse tõttu. Samas, kiirmoe firmad pigistavad hindade langetamise huvides üha rohkem kolmanda maailma tootjaid ning sekkarid tõstavad suure populaarsuse tõttu hindu. Kui sekkari hinnad on uute rõivaste poodide allahindluskampaaniatega juba üsna lähedased, siis jah, hakkab määrama sekondhändi eelistamisel suuremat rolli teadlik ökomeelsus. Kuigi sekkari eeliseks jääb alati muidugi see, et kõiki asju on üks ja stiililine skaala on laiem.

Teise stsenaariumi nimi võiks olla „Sekondhändi viimnepäev“. Kiirmoe-strateegia populaarsus rõivatootjate seas üha kasvab ja kiirrõivad, alustades juba kangast, on tehtud ainult üht hooaega vastu pidama. Järelikult võib ühel koledal päeval juhtuda see, et kvaliteetsed ja vastupidavad riided saavad lihtsalt otsa. Ja siis lõpeb ka sekondhändlus, üldse igasugune riiete ringlemine ja taaskasutamine.

Kui teine stsenaarium tõlkida ümber ökokeelde, siis kiirmoe võidukäik toob kaasa kvaliteetsete ja vastupidavate riiete muutumise taastumatuks ressursiks nagu näiteks see sama ülal mainitud põhjavesi, meie parim joogivesi, mille varud maapõue sügavamates kihtides on ammenduvad. Kui see tundub liiga julge võrldus, siis mõelgem nii: inimese esmavajadused on toit, jook, peavari ja kehakate. Toit peab olema reostamata ja joogivesi puhas ning peavarju ei ehita siinmail keegi paariks magamiskorraks. Võib-olla peaks inimese õigus kehakatte vastupidavusele olema sama põhiline kui õigus joogivee puhtusele?

Hinnasilt - trüki välja ja kleebi poes tootele

Kunst ja kodanikualgatus reklaami ja tarbimise vastu

Siin EPLi versioon minu all toodud originaalartiklist: Partisanid otsivad uusi võtteid laiutava reklaami vastu

New York Times kirjutas hiljuti Ameerika kunstnikust Steve Lambertist, kes töötab välja veebibrauseri Firefox laiendust nimega AddArt, mis asendab reklaambännerid kaasaegse kunstiga. Kui tavaline reklaamiblokeerija jätab bännerite asemele valged kastid, siis Lamberti versioon muudab uudiste lugemise samas ka külaskäiguks kunstigaleriisse, mis on tasuta kättesaadav kõigile.

Lambertil on ka teine ettevõtmine, AntiAdvertisingAgency, mis tavalisest reklaamiagentuurist erinevalt pole kasumit teeniv ettevõtmine. AAA kasutab reklaami keelt, neid samu efektiivseid võtteid ja meetodeid, mida reklaamitegijadki, kuid selleks, et seada küsimärgi alla avalikus ruumis elutseva reklaami eesmärgid ja mõju. Avalikus ruumis oskab inimene reklaami oodata ja vähe tähelepanu pälvib nii kommerts- kui sotsiaalreklaam. Seetõttu kasutavad kommertsreklaami tegijad geriljaturunduse võtteid ehk otsivad uusi, nö ebareklaamilikke kanaleid oma sõnumi edastamiseks. AAA arvab selle kohta oma kodulehel nii: „Avalikkuse pikaajaline immutamine kommertssõnumitega on muutnud vaikimisi reegliks selle, et reklaamil on õigus omada, okupeerida ja ohjata iga sentimeetrit saadaolevast ruumist. Meie tööde eesmärk on denormaliseerida avalikus ruumis esinevat reklaami ning tõsta avalikkuse teadlikkust oma võimest ja võimust anda panus demokraatlikuma välikeskkonna tekkesse."

AAA üks värskemaid projekte on PeopleProducts123, mille eesmärk on teha poes müüdavatele toodetele uued sildid, mis räägivad tõelised lood neid tooteid valmistavatest töölistest. Igaüks saab sildi internetist alla laadida, välja trükkida ning vastavale tootele poes salamahti juurde sokutada või külge kleepida. Inglise keeles on sellise tegevuse nimi shopdropping (poodi sokutamine), mis on vastand shoplifting'ule (poest hõlma alla ajamine). Pood on kants, kus peaks olema kindlustatud ainult tarbija ja toote kahekõne, nii et ka PeopleProducts123 on partisani(anti)reklaam.

Mu õpilased Tartu Kunstikooli kujunduseriala kolmandalt kursuselt said inspiratsiooni AAA algatusest ning tegid reklaami- ja tarbimiskriitilisi kleepse Eesti toodetele. Marko Ala tehtud hinnasildi saab igaüks Tartu Kunstikooli veebilehelt kleepsupaberile välja trükkida ja sokutada poes tootele. Tooted on kauplustes niigi mitmekordselt hinnasilte täis, millest üks kuulutab teisest odavamat hinda, nii et üks lisasilt ei riku neid. Sisu aga vastab igati meie JOKKe armastava riigi tarbijakaitseseaduses toodud tarbija õigusele saada teavet: „Tarbijal on õigus saada pakutava kauba või teenuse ohutuse, samuti oma tervise, vara ja majandushuvide kaitse seisukohalt vajalikku teavet". Nii et tarbijakaitse peaks ainult rõõmustama, et julged kodanikud neile appi tulevad.

Vaat nii arvan ma.

Ja julged kodanikud, A4 lehele paigutatud hinnasildid saab välja trükkida Tartu Kunstikooli lehelt.

Uuskasutus, uuskasutuskeskus ja UK Sisustus. Mida need tähendavad?

Ilmus 25.mai Päevalehes, aga toimetaja tegi ise ümber, mulle mainimata: kliki siin

All on siis originaalversioon:

Uue asja kasutamist? Uuskasutuskeskus on siis keskus, kus kasutatakse uusi asju? UK on teadagi United Kingdom, millest meile tuttavaimad jalgpall ja purjus poissmehed. UK Sisustus on järelikult inglise mööblipood. Ei ole. Tegu on hoopis endise Taaskasutuskeskusega. Mis oli sõnal 'taas' viga? Ei muud, kui et taaskasutus pole veel nii loomulikuks elu osaks saanud, kui kunagi oli tühja pudeli taarapunkti viimine. Kas selleks, et inimesed hakkaksid taaskasutama, tuleb muuta poe silti? Et siis nagu ei saakski aru, kus käisin ja mida tegelikult tegin, kui UK Sisustuses käisin? Võib-olla hakkavad seal nüüd tõesti käima need, kes enne häbenesid kasutatud asja ostmist. Aga kas sellest on kasu taaskasutuse kui mõtte- ja teguviisi levikule? Viimane oli ju Taaskasutuskeskuse põhieesmärk, mitte niivõrd MTÜ reklaamimine. Ja ega sõna 'taaskasutus' meie keelest kuhugile ei kao, ainult et Uuskasutuskeskus, UK Sisustusest rääkimata, on oma sidet sellega tublisti hägustanud. Eestis on paar taaskasutusega tegelevat organisatsiooni, kes püüavad selle mõtteviisi normaalsust ja elutervust propageerida. Eestis on sadu sisustuspoode, mis peavad end raske raha eest reklaamima, et teiste seas silma paista ja ots otsaga kokku tulla. UK Sisustus kuulub nime järgi viimaste hulka. Ja on lisaks inimestel pea sassi ajanud ja nime muutusele asjatult raha raisanud. Loodetavasti ei muuda näiteks Tartu Ülikool oma nime LE Hariduseks, pikalt siis Lõuna-Eesti Haridus või lausa Lõbus Eesti Haridus, kuidas soovite, et õppimise imagot tõsta.

+ ja -

+ on see, et viimane protestiaktsioon Pronksmehe kaitseks oli juba päris tubli: interneti ja mobiilide abil lepiti kokku, et tuututame kõik autosignaale kesklinnas. Vägivallatu ja tähelepanu äratav.
- on see, et Eesti on juriidilise korrektsuse, ikka selle va JOKKi esiriik. Kui on vaja venelasi peksta, siis võtame huvilised abipolitseinikeks. Siis on kõik korras. Vähemalt nii tundub see. Sest kuidas teevad lugupeetud värbajad vahet, milline mees tahab tõesti rahvamalevlane olla ja millisel lihtsalt rusikad sügelevad? Pärast on ju juba hilja, kui ta on kellegi vaeseomaks kolkinud.

26. aprill

26. aprill läheb siis ajalukku päevana, mil Eesti näitas oma tõelist palet, et demokraatliku riigi vabadused on reserveeritud ainult põhirahvusele, teised saavad neid nii palju, kui meie lubame ja kus meile sobib. Kui meie pakutu ei sobi, lahendame asja kindlalt ja konkreetselt jõuga. Nii et üldistest inimõigustest, usu- ja sõnavabadusest, mis peaks olema garanteeritud kõigile, mingit juttu pole.

Pronksmehe teisaldamise ainus käegakatsutav tulemus, millega hakkame kokku puutuma iga päev, on venelaste vaenuaktid, nii passiivsed kui aktiivsed, nii vaimsed ja füüsilised, eestlaste vastu. Ja seda kõigi eestlaste vastu, vahet tegemata, nii kodumaal kui Venemaal. Öösel saab tänaval peksa nii selle eestlase laps, kes oli kuju teisaldamise vastu; 'fashist' sisistatakse sellele eestlasele, kes pooldas kuju teisaldamist, ja keeldutakse suhtlemast sellega, kes ei arvanud midagi. Valitsus tegi otsuse ja teo, aga meie, tavalised inimesed, saame oma kaela need tagajärjed. See võis olla, ja tõenäoliselt oligi teadlik taktika, et politsei ei teinud midagi linnas laamendajate vastu, vaid oli passiivne – siis saab kogu loo serveerida selles valguses, et mitte eestlased polnud aktiivsed tegutsejad, kes kuju ära viisid, vaid venelased ise algatasid kogu asja, ja et Pronksmehe kaitsjad ja üldse kõik venelased ongi laamendajad, kotivargad, põletajad. Ja eestlased, kes kannatasid, on nüüd muidugi põhjusega venelaste peale vihased. Nii on valitsuse tegu samas teadlik samm rahvustevahelise vaenu õhutamiseks.

Meie president nimetas neid inimesi kurjategijateks, rüüstajateks, röövijateks. Aga see on kontekstist välja rebimine, keerulise probleemi taandamine lihtsale, silmaga nähtavale. Igasugune protest läheb mingil hetkel ülekäte, laamendamiseks. (Ainult eestlased ise on vist võimelised protestima nii, et ümisetakse laulu käest kinni, teistel kipub ikka kops üle maksa minema). Selge on see, et vanamemm, kes isetehtud plakatiga kuju juures vehkis, ei läinud öösel laamendama. Aga teda ühendab laamendajaga üks lugu, üks arusaam, üks uskumus, mis on suur osa tema identiteedist - et Teine maailmasõda tähendas eelkõige või ainult punaarmee vabastuskäiku, vanamemm on tulnud siia koos selle sõjaväega, talle on 50 aastat ametlik retoorika nii kinnitanud ja ta on selle uskumuse andnud edasi oma lapsele lapselapsele.

Esimest korda tunnen, et hakkan kartma venelasi, ei julge enam minna kas või venelaste söögikohta sööma, Venemaale reisimisest rääkimata. Ja isegi siis on halb tunne, kui vene mutike keskturul, kes muidu mu lahke jutu ja viisakusvormelitega üle külvab, jääb nüüd napisõnaliseks ja pöörab pilgu ära. Ja mis neist, vaatavad või ei vaata halva pilguga, mul endal on nüüdsest paha ja piinlik neile otsa vaadata! Ja see on veel väike asi. Kui meie viisime nende kuju ära, siis, ma tõesti kardan, hakkavad kohalikud venelased korraldama nüüd terrorismiakte. Jah, kuju äraviimisega saime endale oma potentsiaalsed terroristid. Pomm Viru keskuses, kardan tõesti.

Kui nüüd keegi vastaks, et turvalisuse tagab Eesti riigis politsei, siis ma ei taha tunda end turvalisena politsei kaitse tõttu, vaid selle tõttu, et venelaste suhtumine minusse kui eestlasse on normaalne ja et nad tunnevad end ise normaalselt, täisväärtuslike kodanikena, kellel on kõik demokraatliku riigi õigused. Et nad ei tunneks and ahistatute ja alandatutena, mis leiab väljenduse vihkamises ja vägivallas.

Pronksmehega on JOKK

Et oleks öeldud: ma ei poolda Pronksmehe teisaldamist. Teisaldamine näitab, et Eesti valitsusele on integratsioon tühi sõnakõlks, nagu ka usu- ja sõnavabadus, tolerants ja humaansus takkaotsa. Sest mille muu alla see Pronksmehe ikka käib, see vägivaldne ja mehaaniline teise konteksti ümber tõstmine elik sõjahaudade teema äkiline tõstatamine on tõsise ja keerulise probleemi JOKK'i kasti surumine. Probleem pole mitte selles, et venelastel on Pronksmees, vaid selles, et eestlastel pole oma mälestussammast, et meie versioon ajaloost pole piisavalt selge ei siinsetele venelastele ega teistele idas ja läänes. Meie suurim oht ei ole mitte kohalikud venelased, vaid meie oma loll valitsus.
Seis on nii hull, et tegelikult oleks tulnud korraldada eestlaste protest Pronksmehe juures usu-, sõnavabaduse, tolerantsi ja humaansuse poolt ning valitsuse vastu ja kuju teisaldamise vastu. Nüüd käriseb lõhe eestlaste ja venelaste vahel veel suuremaks, venelased hakkavad eestlastele öösiti tänaval peksa andma jms vaenutegevus ja halvakspanu välismaal. Ja eriti kurb on see, et kõike seda (Pronksmehe äraviimist)on legitimeerinud meie eetikaprofessor Sutrop, kes juba ammu kirjutas, et Pronksmehe ümber tõstavad pead 'okupatsioonijõud' ja nüüd on Aaviksoo saanud selle JOKKi elluviijaks. Õnneks võtsid vähemalt TLÜ õppejõud sõna.

Coca-Cola tähendab hiina keeles...

..hammusta vahast kullest:) Et konsumeeri vahast voolitud konnakullest siis. Ja slõuganist saab 'Aalati hauka vaahast kull-eest' või 'Vahast kullese hammustamine on see!'